Lugeja: ministeerium pole kohustanud emasid lapsi hooldama haiglas. Kas iga lapse jaoks on haiglas siis tähtis isik olemas?
Kui sotsiaalministeerium pole kohustanud lapsevanemal viibida haiglas koos vähihaige lapsega 24 tundi, siis pole riik ilmselt kohustatud ka ministeeriumites nii palju kõrgepalgalisi kohti hoidma, leiab Delfile kirja saatnud pahane ja pettunud lugeja.
"Läksin üsna vihale, kui lugesin ministeeriumi vastust," tunnistas pahane lugeja oma kirjas, mille ta kirjutas pärast sotsiaalministeeriumi vastuse lugemist Eesti Päevalehes ilmunud artiklile "Riik ei pea vähihaige lapse ema hooldustööd tasu vääriliseks".
Ta tunnistas, et on näinud inimesi, kes peituvadki ainult haiguse taha ja toovad seda igal pool ettekäändeks, et tahtlikult olla nõrgemad või otsida vabandusi mitte midagi ette võtta.
"Kuid lapsed, kes on vähihaiged - kuidas peaksid nemad toime tulema, kui nad ei saa arugi mis neil on?" küsis sotsiaalministeeriumi suhtumises pettunud lugeja. "Kes on neil see, kes proovib last naeratama panna, kes leevendab vähemalt oma kohalolekuga natukenegi seda piina ja valu, mis neid tabanud on? Kas medõed või arstid valvavad neid ööpäevaringselt? Sooviksin tõesti teada, kas ministeeriumi arvates oskab laps vajutada häirenuppu kui tal halvem on?
Olen mitmeid kordi käinud külastamas haigeid haiglas - minu teada, peavad õed päris suuri arutelusid muudest elu valdkondadest kui patsientidest nende palatites!? Kes neid pidevalt valvab ja jälgib, et neil ei hakkaks halvem ? Kes, ma küsin ?
Kas vanemad, kes soovivad oma lastele head, on süüdi selles, et nende last on tabanud selline haigus?
Kui meie riik rohkem hooliks oma inimestest ja oma lastest, siis ei oleks pooltki nii muserdav siin olla.
Olen kindel, et emad kelle lapsed on vähihaiged sooviks tõesti ka vahepeal hinge tõmmata - see ei ole kerge kõrvaltvaatajatelegi. See viib paratamatult depressioonini ning kui kuskilt abi ei tule ka rahaliselt, siis mida peab üks pere tegema? Elama tänaval oma haige lapsega?
Peaksime tuletama veel meelde, et on ka palju üksikvanemaid, ilma oma vanemateta, ilma vanemate lasteta, ilma meheta/naiseta. Kas on tõesti niivõrd raske aidata hädasolijaid, selle asemel, et endale seal ministeeriumis uus auto liisingusse võtta?
Miks ei saada kõrgemal pool aru, et siin riigis on proportsioonid paigast ära? Mis on tähtis ja mis mitte ning ei muudeta olukorda?
Ministeerium pole kohustanud emasid lapsi hooldama haiglas. Kas iga lapse jaoks on haiglas siis tähtis isik olemas? Mis juhtub siis, kui ühel läheb halvemaks ja 3 või 4 inimest temaga tegelevad ?
