Lugeja: minimissi tulek Eestisse on rõve!
Ma ei vaidle vastu, et füüsiline ilu on tähtis ja päris kõik inimesed ei ole päris ühtmoodi ilusad, isegi sisemist ilu arvesse võttes. Ilus välimus annab paratamatult inimesele teatavaid eeliseid ja eks ilusaid inimesi olegi kena vaadata. Nii me näemegi neid kõikjal avalikus ruumis - meedias, reklaamidel, ka filminäitlejate kontingent ei ole kindlasti läbilõige Eesti keskmisest kehaehitusest ja näoplaanist, ikka pürgitakse sinna täiuslikuma otsa poole. Samas on nii reklaamides kui telesaadetes vähemalt ideekohaselt lisaks ilule veel midagi. Midagi enamat kui lihtsalt keha. Nii ei jää nendes füüsiline ilu alati ja tingimata ainukeseks esitatavaks väärtuseks.
Aga missivõistlustelt ei ole mõtet oodata midagi enamat, kui vaid ilusa füüsise eksponeerimine võimalikult apetiitses pakendis, ja seep see probleem ongi. Kui inimene taandatakse pelgalt sujuva kõnnioskusega kehaks, kellel kahe kõrva vahel ei pea absoluutselt mitte midagi olema, siis see on juba kurjast.
Ja kui sedasama hakatakse tegema väikeste lastega, kes on ju äärmiselt mõjutatavad, muutub lugu veel palju kordi kurjemaks.
Ma ei tea, kas te tõesti ei saa aru, et missivõistlused - need on naise objektistamised? Te tõepoolest ei taipa, et iga uue missiüritusega riisutakse tervelt naissoolt õigus olla midagi enamat kui vaid keha, õigus olla oma tahte ja eesmärkidega isiksus. Indivivudaalselt võib see missivõistluse võitja jaoks ju olla triumf ja õnnelik lõpp, statistiliselt ja sotsiaalselt on see aga iga kord ühe suure tragöödia juhm põlistamine. Seda enam, et meestele sarnaseid võistlusi ei korraldata, ja kui kusagil üritataksegi, siis hakatakse sellel osalevaid mehi kohe põlastama, kui mittemehelikke. Samas misside puhul pigem arvatakse, et füüsiline eneseeksponeerimine ja vaimne vaikimine on mingis mõttes lausa ideaalselt naiselik käitumine.
Missivõistlused korrutavad meile aastast aastasse, et mees on inimene, naine on objekt. See on... rõve. Selline mõtteviis on rõve. Mina ei taha olla vaikiv nukuke, veel enam, ma ei taha, et selline mõtteviis levib ja et kui mina oma suu lahti teen ja oma arvamuse välja ütlen, siis hakatakse mind kohe halvustama kui mittenaiselikku. Mul on mõistus ja ma nõuan õigust seda kasutada - aga ma ei saa seda teha, kui suurem osa ühiskonnast eeldabki minult soorolli-omast vait olemist.
See on masendav. Ja eriti masendavaks muutub see, kui minnakse agiteerimisega ka laste kallale. Ega siis missivõistlused ei puuduta vaid neil osalejaid, need puudutavad ikka kogu ühiskonda. Lapsed on mõjutatavad - ja välist hiilgust ületähtsustavad pisikesed tüdrukud ei jäta oma vanemate eksalteeritud suhtumist ei üle võtmata ega teistele sama agitatsiooni esitamata. Ma ei taha ka, et minu laps peaks üles kasvama ühiskonnas, mis juba nii noorelt soosib naissoost inimeste objektistamist. Ma leian, et inimesi ei peaks üldse objektistama, soost olenemata.
Inimesed... naised. Naised, meil teiega on mõistus, täpselt sama hea, kui meestel. Ärme teeme, palun, sellest midagi teisejärgulist - ärme osale oma soo objektistamise üritusel. Vähemalt mitte oma tütarde kaudu.
Tõeline ilu tegelikult ei vaja selliseid manifestatsioone. Tõeline ilu on ilus ilma agiteerimisetagi.
