LUGEJA: Milleks terve maailm neile, kes on kaotanud iseenda?
Sajandivahetuseks oli moodustunud seltskond, kes tolleks ajaks mitu aastat kestnud iseseisvuse jooksul piisavalt haljale oksale oli jõudnud, et end n-ö valge inimesena tunda ja kelle enesehinnang seega taevasse tuhisenud. Õige ta ju ka on, seni kuni toda mõttetera vaikimisi ellu püüda rakendada. Aga valjult ja alatasa teistele korrutatuna, tähtsust täis näoga deklameerituna; kord enda suurepärasusest silmnähtavalt vaimustudes, kord jällegi kellegi teise probleemide pärast tema üle nördides!?
Aeg ja praktika näitavad varem või hiljem, et on raske leida rumalamaid neist, kes oma vigu endale ei suuda tunnistada, veel vähem vigadest õppida tegemaks hädavajalikke korrektiive. Võib ju olla ka ameteid, kus kõhkluse ilmutamine ei tule kõne allagi ja aina enam otsustavusvajaduse surutisest vaevatuna filosofeerimiseks (mokalaadaks?) enam hädapäraseltki mahti ei jagu (vältimaks demokraatia ohtu sattumist? (Sic!), kuid tõemeeli enda veatuks ja eksimatuks pidamine võib osutuda ajapikku kahetsusväärseks ja ligimestele äärmiselt kurnavaks sümptomiks. Sihikindlus on voorus seni, kuni see pole vohanud kinnisideeks... Aga teadagi, et teoorias oleme kõik tugevad, mis sellegipoolest ei vähenda imestust ümbertoimuva suhtes ja selle kirjeldamine ei saa olla ometigi patt. Groteskne pole ealeski kirjeldatu ise, vaid millise volüümiga seda reaalsusesse juurutada ja harrastada üritatakse.
Tasapisi võttis hoogu lausitistamise agitatsioon: me olla IT-ajastusse jõudnud, mille kõrval teenindus ehk on veel see ala, millele tasub mõni higimullikene kulutada – kõik muud töö- ja õppealad olla aga ajast ja arust. On levinud mentaliteet karta nagu katku tööd, mis võib näpu mustaks teha ning selliste tööde ja nende tegijate teisejärguliseks kui mitte alaarenenuks pidamine. Igasugune kõneosav „õhuvõngutamine“ pürgib olema märksa prestiižsem, atraktiivsem, paremini tasustatud ja eksponeeritum. Kuidas veebiavarustes energiatootmist viljeleda, tööstust harrastada, sinna vilja külvata...
Ammu räägiti, et ostan-müün-vahetan majandusmudel ei saa jätkusuutlik olla. Lisandunud on maksejõuetuse vastu võitlemine üha suuremate ja kuhjuvate koormiste kukileladumisega – trahvid, viivised, intressid, leppetrahvid, kontode arestimised, uuendatud lepingute kaelamäärimine uutel tingimustel, jne. Ettevõtete ringvõlgnevuste suurenemine ning maksedistsipliini halvenemine proportsioonis siseturu üha suurema jahtumisega ja üldise ostujõu vähenemisega. Ka üksikindiviidi tasandil on kunagine „ihne maksab topelt“ elutarkus tänaseks asendunud pealesunnitud „vaene maksab viiekordselt“ praktikaga.
Ostan-müün-vahetan õhku täis majandusmudeli ammuräägitud perspektiivitusele on tänaseks lisandunud terve armee kohtutäitureid ja pankrotihaldureid neile antud sanktsioonide arsenaliga; võlgade väljapigistamisfirmasid; jne, kes kogu oma tööga hõivatuse juures ei näi kiratsevat ega vähese tööpõllu üle kurtvat veel pikka aega. Haigekassa ladusa funktsioneerimisega on küsitavusi; senine pensionisüsteem kipub ülejõukäivaks jääma ja sellele ennustatakse kollapsit koos eripensionite teemaga. Makselaekumistega on olukord jätkuvalt kesine, palgataseme jätkuvast paratamatust langusest räägitakse enesestmõistetavusega. Töötuse tase on üldteada – see rahvahulk on tarbimisest sama hea kui väljas. Lisaks avalikus sektoris hõivatute hulk hoolimata „närtsivast“ toitepinnasest ja sealsete (mega)palkade suurenemine masu tingimustes!
Valitavatele ametikohtadele sattunud hakkavad ennast tihtilugu äravalituteks pidama ning käituma teab mis märkimisväärse piinlikkustundeta äraleierdatud teemades – enda palga tõstmist puudutavates küsimustes, rääkimata boonustest, kuluhüvitistest, jms.
Palju on neid, kes kahtlevad uusnomenklatuuri õilmitsemises? Millele kulub kogu aur ja mis väärtusi, millist SKP-d toodetakse sel moel? Paika on loksunud seltskond, kellel risti ettelöömine pole nende tugevam külg, kes aga muutub tusaseks, kui rahva hulgas samad meeleolud maad võtavad. „Üle mõistuse kuritegelik rahvas“, meenub ühe meie ministri aegadetagune konstateering olukorras, kus jutuks olid maksmata trahvid ja nonde kogusumma. Elanikkonna rikutuse määra hüppeks piisab näiteks maamaksu tähtaegade/maksegraafiku muutuste kohta määruse emiteerimisest, autoloksu korralise tehnoülevaatuse puudumisest, vms. Jääb mulje, et lausvaesumine on Eestis enim levinud kuritegevuse liik? Seejuures suhteliselt marginaalse mahuga SMS ärisektori suutlikkus „retsidivistide“ tootmisel jääb suuresti alla soliidsele/glamuursele pangandusele, mis on selleks märksa enam ja pikemalt kurja vaeva näinud.
Eestis populaarsele erinevates modifikatsioonides „valge laeva“ tulekule panustamisele omaselt on eurogi puhul punnitatud kõike teha kellelegi ja/või mingile piiritagusele kriteeriumile meeldimisest lähtuvalt. Ja miks peakski keegi meist arvama muud kui seda, millisena me ise ennast promome? Eesti krooni ebaõnnestumisest tulenev prohmakas sunnib probleemitut ja eriti perspektiivikat europäikest ihalema oma õuele sellise hooga, et pole mahti vahepeal korraks hingegi tõmmata? Euroteema üleekspluateerimine, kogu selle ümber toimuv kilkamine võiks rahuneda, et hilisem pettumine väiksem oleks ainuüksi eelnevalt hoogsalt üleskruvitud ja vahuleklopsitud ootuste realiseerimatuse korral.
Ei midagi uut siin päikese all. „Sajandite sotsiaalne ja usundiline opositsioon ühes paganliku maailmavaate elujõulisena püsimisega ei tähenda meil kaugeltki mitte rahva rumaluse ja ebausu kütkeis olekut, nagu armastavad seda baltlased ja meie oma kiriklased kooris kudrutada, vaid osutab kõrge omakultuuriga rahva passiivset vastupanu ihu ja vaimu närbutamisele“. (1933. a Oskar Loorits. „Meie usund ja ühiskond, kristlus ja baltlus, juhid ja mass“. Kirjastus Ilmamaa 2000 a.)
Samal ajal üks märksa prestiizikam/positsioonikam persoon oli veendunud, et Eesti rahvas on haige ja ilma „issitamiseta“ enam kuidagi edasi ei saa! Kõige vähem tolle essee juures üllatab mõiste „baltlus“ sisumuutus viimaste aastakümnete jooksul ning võib-olla ka essee autori kohati idealismina tunduvad (l)ootused? Aga selle 1933. a kirjutise päevakajalisus ja sealt vastu kumav hõng mõjuvad deja vu aistinguna. Igivana küsimus „milleks ka terve maailm neile, kes on kaotanud iseenda“, ei ilmuta aegumise tundemärke.
