Lugeja: milleks mulle Eesti pass, kui halliga saab samad õigused?
Vaadates seda rahulolevat ülbet nägu, mis arvutiekraanilt vastu vahtis, lugedes säärekaapijate kommentaare. No ausalt, oksele ajas. Kui madalale saab inimene oma ahnuses langeda? Kas niinimetatud tasuta asjade nimel ollakse tõesti nõus maha müüma oma väärikus?
Kui rumal peab olema, et mitte mõista, et tasuta lõunaid ei ole olemas? Tõsi, ilmselt ei mõtleks ka mina just tihti sellele, et kes minu tasuta saadud asjad siiski kinni maksab. Ma olen nõukaaegne inimene, siis oli ju kõik kõigi oma. Isegi varastamine polnud tabu. Riik ju suur ja lai ja kui kõik kuulub rahvale, siis miks mitte ka mulle?
Nüüd on ju ometi veidi teised ajad. Midagi tasuta vastu võttes võiks ju ikka aduda, et see tuleb kellegi teise taskust. Ilmselt siiski ei mõisteta, vähemalt mitte need, kellele mõiste kodumaa on eelkõige laulusalm: suur ja lai on maa, mis on mu kodu...
Ma tunnen end rängalt solvatuna. Ma ei tahagi olla eestlane, sest eestlane olla ei ole mitte uhke ja hea, pigem alandav. Iga muukeelne sisserändaja saab minuga võrdsed õigused ja seejuures ei nõuta temalt isegi kolme sõna riigikeelt.
Eesti pass on edaspidi minu jaoks mõttetu papitükk. Milleks see, kui halliga saab samad õigused?
Jumal tänatud, et ma ei pea elama selles kohutavas linnas, mille nüüd edaspidi võib Tallinnogradiks ristida. Juhul kui valimislubadusi täitma hakatakse, hoian toidupoodidest eemale. Ilmselt saab sealne möll meenutama Leningradi blokaadi. Teadagi on kohe üks hulk inimesi ja samas ka eestlastest penskareid, kellel on ilmtingimata kõike, mida tasuta saab, väga, väga vaja. Ja ilmtingimata kohe ja selge see, et rohkem. Kõige selle käigus lõuatakse, pekstakse ja tallatakse üksteist või surnuks. Aga ehk ongi see omamoodi hea. Looduslik valik teeb oma töö.
Hoolimata pahameelest ja sügavast masendusest, istun ma siiski bussi ja sõidan tööle. Mõtlen õudusega, et varsti jõuan pealinna ja pean oma soojast ja puhtast bussist kolima ümber pealinna ühistransporti. Tegelikult suudan ma muidugi taluda seda haisu, juhul kui tegemist pole atsetooniga. Istmetel tukkuvatest kodututest on mul isegi kahju, no las soojendavad nina ja varbaid. Neid ju Tallinn ei aita, sest nemad ei anna häält. Surgu siis - kelle asi?
Lihtsalt viha teeb, et mõni mees alles kisas, kui palju uusi busse tema on pealinnale ostnud. Vabandage väga, kus need uued bussid siis on? Ärge tulge rääkima, et need sinised, valgete pilvekestega, sest ma tean väga hästi, et need nüüd küll Tallinnale ei kuulu - sõidavad hoopis maakonnaliinidel ja pole kohe mitte Savisaare teene.
Piinlik tunnistada, aga ma olen nii solvunud, et töö juures ei räägi ma ühtegi venekeelset sõna. Las pingutavad ise, ei pea mina oma keelt sõlme keerama. Hiljem, kui teada saan, et mitte kõik "lasnamäekad" ei valinud kesikuid, räägin nendega siiski vene keeles. Nojah, muidu jääks neile ilmselt ülesanded arusaamatuks ja töö tegemata.
Seejuures mõtlen ma üha enam asjaolule, et mis siis saaks, kui Tallinn peaks läbi ajama ainult oma "lemmiku" valijatega.
Päeva jooksul on aega inimestega rääkida. Nende seas on tippjuhte, spetsialiste, muidu hinnatud töötajaid ja peaaegu mitte keegi neist ei ela tegelikult Tallinnas.
Juba senine vahetegemine oli tegelikult solvav, aga kui edaspidi lõhe veelgi süveneb? Kui inimene peab tööle sõitmise eest kordi peale maksma, et mingi põhiharidusega tross saaks päevad läbi tasuta mööda linna vurada? Või kui tööinimene peab peale tööpäeva sõitma teise linna poodi, et normaalse hinnaga toidukaupu saada, sest töökoha lähedal asuv pood on täis karjuvaid baabasid, kelle eest lihatükki ära näpsates võib peksa saada. Seda enam, et mittetallinlasena peaks selle eest nagunii kahekordse summa välja käima...
Ühel päeval saab ilmselt nii mõnelgi villand ja nad saadavad selle Tallinnogradi pikalt. Enamik suurettevõtteid kolivad nagunii pealinnast välja.
Mis siis saab? Kes hakkab tööd tegema ja linnakassat täitma? Juba praegu on erakonna võlad üle mõistuse suured. Harimatute või töövõimetute pensionäride palga peal linn kaua ei ela. Kas siis tulebki see aeg, kus Keskerakond tõesti töötab? Ise, oma kätega, mitte ainult suuga.
Kuidas tunneb end lihtööline, kes tahaks Lasnamäelt näiteks Jürisse tööle minna, aga võta näpust, seal pole seda va tasuta bussisõitu?
Ausalt, mul poleks ehk Keskerakonna vastu suuremat vimma kui teistegi erakondade vastu on. Igatahes on seal nii mõnigi inimene sümpaatsem kui meie president ja asisem kui mõnigi minister, aga öeldakse, et piisab ühest tõrvatilgast, et kogu meepoti sisu nässu keerata ja see tõrvatilk on hullem kui kitt, mida talla alt enam ära ei saa. See on veel hullem kui hunnik essu, millele küll vee peale tõmbad, aga hais jääb ikka tükiks ajaks hõljuma.
