Lugeja: miks vanainimesed toidavad ja paljundavad hulkuvaid kasse?

Pärnus elades pidin oma kätega püüdma kortermaja juurde meelitatud hulkurkasse. Varjupaik paigaldas püüdmispuure, kuid kasside toitjad hävitasid need kiirelt. Traditsioonilisel moel ei olnud varjupaiga töötajad nõus hulkurkasse kinni püüdma. Mis aga toimus nende memmede peas, kes aknast kassidele toidujäätmeid viskasid ja kasse keldritesse sooja lasid?

Memmedega vestlemine ei aidanud, kuigi kohal käisid nii varjupaiga inimesed kui ka linnavalitsuse heakorra spetsialist. Vanainimesed tegid oma arust head ning hoidsid juba üle kümnepealiseks kasvanud kassikarja maja soojas keldris elus. Trepikodade ümber levis hingemattev kassiuriini lehk ning elanike sõidukitel peesitasid koduta kassid. Autolt maha hüpates kriimustasid nad värvi ning eriti hullud eksemplarid nende seast panid isegi salongi õhuvõtuava vängelt lehkama.

Kaks aastat tagasi märtsikuus katkes mu kannatus, kui läbirääkimised varjupaigaga ei kandnud mitte mingit vilja. Nemad ajasid oma puurijuttu ja memmed omakorda hävitasid puure. Kassid aga liikusid nüüd juba lähedalasuvast suvilarajoonist elumajade piirkonda kassipulmi pidama.

Ühel päikeselisel märtsihommikul saingi käe valgeks isehakanud kassipüüdjana. Käsi just kaua valge ei püsinud, kuna tokerdunud karvaga kabuhirmus kiisu hammustas vasaku käe nimetissõrme kõõluse peopesa juurest hullusti läbi. Veritseva käega sai kass siiski riidekotti püütud ning linnaservas asuvasse varjupaika toimetatud.

Lugejatele infoks nii palju, et oma looma loovutamisel tuleb tänasel päeval tasuda looma kahenädalase pidamise raha summas umbes kolmkümmend eurot. Ka on vaja oma loom kümme päeva enne varjupaika viimist vaktsineerida. Hulkuva looma varjupaika viimisel õnneks need nõuded ei kehti ning ula peal elaja võetakse kiirkorras tasuta vastu. Eelistatud on üleandmine muidugi argipäeval ja tööajal.

Pärnus elades jäi silma, kuidas naabermaja ühistu esinaine isiklikult lasi igal hommikul oma kassi terveks päevaks välja ula peale. Kass ootaski naist õhtuni nende kortermaja keldriakna peal ning hullas koos teiste hommikust õhtuni jalutama jäetud kassidega ühishoovis. Kui juba ühistu juhatajal on selline loomapidamise mentaliteet, ei saagi ka majaelanikelt palju enamat nõuda. Ja nii need vanemad prouad ja härrad poetavadki kalarappeid ja putru prügikastide juurde.

Eriliselt ajas vihale, kui üks kõrvalasuvate suvilate juures igapäevaselt käiv vanem naine poetas palakesi ka meie kortermaja ette. Oma peas tegi naine vaid head ning kindlustas loomadele ellujäämise, kuid krundiomaniku nõusolekut ta selleks ei küsinud. Lisaks kassidele tulid oma osa saama ka varesed, hakid ning kajakad. Elu nagu loomaaias!