Lugeja: miks te ei luba mul olla introvert?
Masu võttis otsesel tarbimishullusel muidugi mõneks ajaks tuure maha. Küll aga ei kadunud kusagile see mõtteviis, et lõbutseda ja elu nautida on võimalik ainult kusagil kodust väljas - seal, kus meid ei ole. Ainult ööklubis, välismaal, reisil, peol, kontserdil, teatrietendusel, mängumaal... ainult seal, kus lõbutsemiseks on spetsiaalsed atraktsioonid, kus on palju teisi inimesi ja tegevus organiseeritakse ka kellegi teise poolt ära. Grupiviisiline lõbutsemine, mille eest sa pead maksma. Massihüsteeria. Lava ees karglemine. Kaasa jooksmine. Tunnistan ausalt, ma ei mõista seda.
Ärge saage minust valesti aru. Mulle meeldib suhelda. "Suhtlen täitsa vabalt" Ma lihtsalt eelistan inimesi võtta 1-2, harva 4-5 kaupa. Suuremad grupid panevad mul pea valutama.Tänaval ja poes käies ma lihtsalt lülitun välja, mitte ei naudi... saginat. Ma saan oma eluga kenasti hakkama ka niimoodi, mingit agorafoobiat ma ei põe, ma lihtsalt ei naudi masse. Minu jaoks pole ausaltöelda vahet, kas rokk-kontserdil lava ees karata või pronksiööl märatseda, kõik on ükssama massihüsteeria. Ma ei taha selles osaleda.
Kahjuks nõuab moodne maailm eranditult kõigilt ka moodsast massilise kommunikeerumise hullusest osa võtmist. Arvatakse, et kui inimene ei käi üldse väljas, on tal midagi viga ja ta tuleks ehk isegi arsti juurde lohistada. Räägitakse, et soovimatus kärarikastel lõbustustel osaleda on depressiooni tunnus. Inimese käest, kes ei taha kohvikusse minna, küsitakse kaastundlikult, kas tal on äkki rahadega rasked ajad. Inimene, kes eelistab vabal ajal lastega kodus olla, mitte mööda mängumaid kolada, pälvib teiste lapsevanemate ja kasvatusgurude pahameele, isegi hoolimata sellest et need lapsed saavad piisavalt mängida ja õues olla omaenda aias. Inimest kellel pole mobiiltelefoni ja Facebooki kontot peetakse suisa ebausaldusväärseks... Ja inimest, kes ei taha reisidel käia, kuigi raha ju oleks, nimetatakse piiratud mõtteviisiga inimeseks. Igal juhul tundub paljude meelest kaheldav olevat sellise inimese võime elu nautida.
Inimesed, saage ükskord aru - kõik ei ole ühesugused! Introverdid ei naudi melu ja avalikkust, aga introverdid ei tule ka enamasti ekstravertidele pinda käima oma vaikuse ja rahu sooviga. Miks ei võiks ekstravertne ja - minu meelest - ADHD all kannatav maailm introverte täpselt samamoodi rahule jätta? Miks peavad kõik olema ühesugused ringitormajad?
