Lugeja: miks mul on piinlik
Ma arvan, et sisimas aimavad palju enamad, kuidas ja millistel viisidel maailmapoliitikaid ellu viiakse, kuid liiga tihti surutakse maha oma mõtted ja tahtmised, mis on üldpildis ebapopulaarsed või taunitud.
Ükskõikses mugavuses oodatakse järgmist palgatšekki, sest ostlemisteraapia on ju seni asja ära ajanud. Piisab, kui teha mõned humanitaarsed šeerid ja laigid, näitamaks, et tegelikult mind kotib küll, mis seal Ugandas... või oli see Süürias... noh, seal kaugel toimub.
Kas õigem oleks siis luua oma kaikavennaskonnad, et tänavatel moraali taga nõuda? Ei – see ei oleks eestlaslikult korrektne. Meil on ju tegelikult liidriteks päris targad sead. Pealtnäha tundub, et demokraatia alustalad on tugevad ja täidavad oma eesmärke, kuid nähes, kui kaugele on teised Euroopa kodanikud nõus minema, et hädasolijaid aidata, on mul tohutult piinlik, et eestlaste moraal on niivõrd piiritletud.
Mind häirib, et meie kosmopolitism pöördub piiripunktis ksenofoobiaks. Tõeliselt piinlik on tõdeda, et on eestlasi, kes seaksid tahtlikult ohtu poolesaja hädasolija ainsa kodu, võttes neilt viimsegi, mis neil on siin ilmas jäänud. Mis tundega peaksid nad edasi elama ühiskonnas, mille liikmed soovivad nende surma?
Austria pealinna Viini on viimastel päevadel saabunud Ungarist rongideviisi pagulasi. Et saabunud inimeste arv on märkimisväärne, koondas linnarahvas vabatahtlikult oma jõu, et tervitada neid vee, toidupoolise, riiete, hügieenitarvete ja muu vajalikuga. Põgenikud, kes soovisid jätkata teed Saksamaale, mahutati rongidesse ära, olenemata piletite olemasolust ja rongikupeede klasside erisustest.
Eesti tarkade sigade liit tugineb sõnades ja mõtteis fundamentaalsetele inimõigustele, kuid täna suudetakse neid õigusi tagada vaid inimestele, kellel on taskus selle rahvusriigi kodakondsus. Minule isiklikult näib küüniline, et inimõigused kaotavad oma tähtsuse, kui asjasse puutuvad meie riigist väljapoole jäävad inimesed. Kas nendele ei kehti cogito ergo sum? Kas nende vaesem ja väetim olemine muudab nad nähtamatuks?
Inglismaal oli meie ja teiste, sekka kuuluvate ja väljajäetute eristamiseks juba 14. sajandil piirmäär 10 naela. 19. sajandil oli see 25 naela ja täna on see kaks miljonit naela, mis tagab immigrandile investeerimisressursi nime all pääsemise migratsiooni regulatsioonidest. Raha sülitab inimõigustele ka täna.
Kui dokumentideta inimesed ületavad piire ebaseaduslikult, peetakse nad kinni. Ülerahvastatud kinnipidamiskeskustes Euroopa piiri äärsetes vastuvõturiikides jäetakse nad väga pikaks ajaks ilma õigusliku abita, selgitamata, kaua neid kinni hoitakse, mis õigused neil on ning millal ja kuidas neid üle kuulatakse. Tõlketeenused asüüliotsijatele on puudulikud ja seda liidus, kus igapäevased kohtumised institutsioonides viiakse läbi sadade tõlkide vahendusel. Nende liikumisvabadus on piiratud, elutingimused äärmuslikud ning kedagi isegi ei huvita, kui paljud nende kaaslastest teel langesid.
On loogiline, et vastutus pagulaste eest tuleb jagada Euroopa Liidus selle liikmesriikide vahel. Täpselt sama loogiline on, et ka Eesti sellesse panustab, sest isegi kui me nad pärast kinnipidamist tagasi saadame, tulevad nad taas. Tulevad jala läbi Bulgaaria või autokastides läbi Venemaa. Viimane laastav näide on eelmisel nädalal Viini lähedalt kiirteelt avastatud mahajäetud veoauto, mille kastist leiti 71 surnud põgeniku surnukehad.
Mind huvitab, mis on see õõvastuse piirmäär, millest alates me hakkame tegutsema? Ma valetaksin, kui ma ütleksin, et me ei ole hiljaks jäänud.
Franklin Delano Roosevelt on öelnud, et me ei tohi eales unustada, et me kõik põlvneme revolutsionääridest või immigrantidest. Viimane aeg on teadvustada, et müüride kõrgemaks ehitamine ei lahenda 21. sajandi kõige teravamat probeemi. Tagumine aeg on mõelda välja viisid ja meetmed, kuidas saaksime sisserändajaid kõige kasulikumalt rakendada oma ühiskonda ja majandusse, sest nagu näha: üha kõrgemad tarad põgenikke sõja eest põgenemast ei heiduta.
