Mil moel reageerivad kasvõi tavakodanikud - kes on poolt ja kes on vastu, kes kiidab heaks ja kes laidab maha. Mind paneb imestama see kirglikkus, millega arutletakse mingi kauge riigi elanike otsuste üle, justnagu ilma brittide jätkamiseta Euroliidus oleks maailmalõpp käes.

Esmased reaktsioonid meie valitsuse liikmetelt olid hirmsad. Sisuliselt hoiti kahe käega peast kinni ja oiati, et kuidas nüüd siis edasi. Aga kuidas siis? Iseseisva riigi olemuseks on see, et iseseisev riik saab ka ise hakkama, isegi kui kõik riigid peaksid Euroliidust lahkuma. Me ei saa enda majandust ja riigi olemust rajada puhtalt saksa pankade õlule. Kui sealsete pankadega miskit juhtub, siis ei pea see juhtuma ka meil.

Kui Kreeka on roppu moodi võlgu ning ei kavatsegi raha tagasi maksta, siis ei peaks Eesti andma laenu juurde. Kui Suurbritannia lahkub Euroliidust, siis ei pea meie majandus sellest kannatama - pakume parem brittidele e-residentsust ning elavdame selle arvelt ENDA majandust. Just see on puudu praeguste valitsejate juures - igas halvas tuleb näha võimalust areneda, muutuda positiivsemaks, parandada olukorda. Vastasel korral muutub inimloom liiga laisaks ja panustab liigselt välistele teguritele.

Brexitist saame ainult võita - nii meie, britid, kui ka teised Euroliidu riigid. Kõik kosmeetilised nüansid ja vee sogamine Brexiti ümber on lihtsalt paratamatu ülereageering. See, mis loeb, on see, mil moel me võitjatena säärastest sündmustest välja tuleme.