Lugeja meenutab, miks ta enam looduses jooksmas ei käi: mind ründas 30 cm pikkuse noaga mees!

20 aastat tagasi käisin jooksmas sealsamas kandis, kus hiljuti ründas naist käeraudadega pervert, täpsemalt praegusel Audentense staadionil. Oli juulikuu õhtu, päike säras taevas ja õues oli täiesti valge. Äkitselt ilmus minu ette meesterahvas, kellel oli kaasas väga korralik sakkidega nuga, umbes 30 cm pikkune, ja see nuga oli väga kiiresti mul kõril, enne kui ma üldse reageerida jõudsin.

Saime palju kakelda – igas asendis – ja kui ma end lõpuks lahti rabelesin, siis ma ei mäleta, et ma oleks kunagi nii kiiresti jooksnud kui siis. Ta jooksis mulle mingi aja järele.

Jõudsin Tondi tänavale, kus hakkasin paaniliselt hääletama, aga keegi ei peatunud. Lõpuks peatus üks auto kahe naisterahvaga, kellel ma palusin end koju sõidutada ja seda nad ka tegid.

Ma olin mitu päeva šokis ja politseile teatamisele mõtlesin kõige viimase asjana.

Tollel ajal ei olnud ka pipragaasi omamine niisama lihtne – selle jaoks oleks tulnud teha politseisse avaldus – tõestada, miks sul seda vaja on.

Ma ei lähe enam mitte kunagi mitte kusagile vabasse loodusesse jooksma! Isegi suvel, kui päike paistab, siis ma eelistan seda teha kusagil "umbses" spordiklubis jooksulindil...