Lugeja: maaklerid halvustavad paneelmaju, et oma ülehinnatud kipsmajadest lahti saada
SEB avaldas tõsist muret: eesti noored ei taha vanematekodust lahkuda ega laenu abil oma kodu muretseda. Just muretsemisena keskmine laenuvastane noor sellist sammu näebki! Naersin omaette, kui lugesin tarbijaküljelt panga tõsisest murest. Kindlasti ei ole siin mängus pankuri omakasu, kui ta meediapropaganda abil noori ülehinnatud kinnisvara juurde talutab!
Olen oma sõprade seas palju kohanud suhtumist, kus nad ei näe vahet laenu tasumisel ja igakuisel üürimaksmisel võõrale korteriomanikule. Nii nad lõpuks kümneprotsendilise omaosaluse kokku kraabivadki ning seavad sammud panga klaasukse poole. Soetavad omale võimetekohase pinna mõnes magalas ja hakkavad kuulma järgmisi hirmujutte: "Paneelmajad vajuvad kohe kokku! Rõdud kukuvad möödujatele pähe ja raudbetoon on aastakümnetega ära roostetanud!"
Pindi Kinnisvara maakler võttis mõni päev tagasi sõna just eelmainitud teemal. Tema nägemuses elavad niinimetatud magalarajoonis vaesemad inimesed, kelle rahakoti paksus on nad sinna sundinud. Jäime kodus naisega selle väite peale mõtlema ning leidsime müügihimulise maakleri sõnavõtule kümneid vastuargumente.
Erinevalt maakleri poolt eelistatud uusarenduse kipsmajadest on kortermajades korralikud kommunikatsioonid. Ümber on vajalikud hooned lasteaedade, poodide ja ametiasutuste näol. Kuskil jõe ääres oma kipsmajas igal kevadel uppudes neist luksustest osa ei saa. Halvemal juhul ostab mõni nahaalne ärimees veel kojuviiva tee ka ära ning hakkab tee otsas kümnist küsima!
Teede erastamisega on mõnel juhul probleeme ka linnakeskkonnas, kus naabermaja ei soovi, et tema hoovist läbi sõidetakse ja sulgeb tee kivide ja prügikastidega. Linnas aga jahvatab kohtuveski kiiremini, läbipääsuteele seatakse servituut ning enam naaber seda sulgeda ei või. Küll sõlmitakse tee kasutamist hüvitav kokkulepe.
Eramaja omaniku vahvast elust saan rääkida ühe lähedase sõbra näitel. Naine valis välja igati ontliku maja Pärnumaal ning kolis mehe ja kolme lapsega sisse. Mõnda aega nad isegi jaksasid seal elada ning igakuised pangamakseid tasuda. Paari aasta möödudes ütlesid üles mõlema vanema närvid ja tervis. Lisaks pangalaenule tekitas pidevat kulu maja kõpitsemine ning ökonoomsemaks ehitamine. Pereisa rabas niigi mitmel töökohal ning koju jõudes haaras veel haamri ja sae ka kätte.
Idüll ei kestnud kaua ning nüüdseks on see pere sõitnud Eestist minema, parematele jahimaadele. Maja jäi nukrana maha ning igakuised laenumaksed saabuvad nüüd panka tuhandete kilomeetrite kauguselt. Pank aga võis rahulolevalt käsi kokku hõõruda - järjekordne ülehinnatud maja sai omaniku, kellelt jääb laen koos magusa intressiga tagasi tiksuma. Suisa kolmekümneks aastaks!
