Süüd veeretatakse nii riigi kehvade jäätmekäitlusseaduste, kohaliku omavalitsuse saamatuse ja ametlike institutsioonide tegemata tööle. Kuid tegelikult on looduse reostamises süüdi eelkõige siiski need isikud, kes otsustavad prahi metsa viia.

Vabandused, et prügivedu ja ära andmine on kallis, jäätmejaamad on halval ajal avatud jms ei vabanda mitte mingil viisil looduse reostamist! Looduse reostamine peaks olema veel kallim! Niivõrd kallis, et ei tekiks isu kommipaberit ka maha poetada! Loodus on meie kõigi oma ja seda reostades ei vea sa mitte riiki või ametnikke ninapidi, ega teeni kerget teenistust, nagu arvas üks maailma kõige rohkem "teadmatuses olev" mees "Pealtnägijas", vaid sooritad kuritegu enda maa, enda rahva ja enda looduse vastu! Sellele ei ole mingeid vabandusi!

Leian, et niisugustelt inimestelt tuleks kodakondsus ära võtta ja niivõrd hingenööriv trahv teha, et looduserisustamise isu igaveseks ära kaoks. Looduse reostamine on kuritegu oma maa ja rahva vastu!

Kui riigi, omavalitsuse või institutsioonide tegevus ajab kopsu üle maksa, võiks pöörduda oma ideede ja muredega ikka otse asjaosaliste endi poole. Kui prügiseadused praegusel kujul ei meeldi – anna palun riigikogule teada. Kui jäätmejaamad on liiga vähe lahti – kirjuta ametnikele ja nõua lahendusi.

Protestimärgiks oma saast kuskile loodusesse maha poetada on lihtsalt sigadus ega ei aita mitte kuidagi kaasa olukorra lahenemisele. Sealjuures võiksid ka ametnikud omavalitsuses, riigikogus ja kõikvõimalikes muudes avalikes institutsioonides endale meelde tuletada, mis on nende töö eesmärk – rahva teenimine.

Üksteise süüdistamise asemel peaks tegema koostööd ning otsima lahendusi, olenemata sellest, kas tegu on riigi, linna või eramaaga kuhu prügi viiakse. Küsimuste asemel "miks mina?" ja "miks ma pean/me peame?" tahaks kuulda küsimusi "kuidas ma saan aidata?" või "mida me saaks koos teha?"

Lõppkokkuvõttes ma eeldan, et kõik tahaksid elada puhtas keskkonnas, kus valitseb koostöö ja üksmeel. Palun astugem siis ühiseid samme selle jaoks!