Käisin tööl ja paar nädalat ei midagi. Siis olin sunnitud sõitma komandeeringusse Valka. Istusin öisesse rongi ja sõitsin Valga poole. Vastu hommikut tundsin, et haigus on tagasi.

Valka jõudes oli mul kohalik ülemus vastas ja kurtsin talle, et mul on nii ja nii. Ta ütles, et sõidame siis nõia juurde. Sõitsime Läti piiri äärde ühte tallu, kus oli keegi mutike. Kui seletasin talle, mis mul viga on, vaatas ta minu jalga ja ütles, et saab seda ravida küll, aga selleks on vaja kopeerpaberit, mida tal ei ole.

Sõitsime siis kohe Lätimaale Valmierasse, kus ostsin raamatupoest kaks pakki kopeerpaberit, ja kohe tagasi. Mammi võttis pakist kaks lehte, pani need kopeerpoolega kokku, asetas lauale, võttis ühest seinapraost pliiatsi ja asus joonistama paberile ringe ja sigri-migrit, lugedes ise samal ajal midagi palvetaolist. Siis tõmbas paberid lahti, ühe viskas pliidi alla ja teise andis mulle.

Nõid küsis, kas mul on sidet, et paber jala ümber siduda. Mul oli rull elastsidet kaasas, sidus sellega paberi mulle ümber jala, pomisedes mingeid arusaamatuid sõnu. Ütles, et paari tunni pärast on korras. Küsisin, kui palju ma talle võlgnen. Tema vastas, et jätku ma need kopeerpaberid talle ja siis oleme tasa. Nii ma sellest haigusest lahti sain.

Hea lugeja, kui oled katsetanud mõnd alternatiivi tänapäevasele biomeditsiinile, ükskõik, kas selle asemel või sellele lisaks ja täienduseks, siis jaga oma kogemusi ka teistega! Võta sõna kommentaariumis või kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee !