Lugeja: lasteaialaps ei saa ega tohi olla "kristlane" või "moslem"

Mind ajendas kirjutama artikkel "Saaremaa lasteaias tuleb islamiteemaline koolitus". Moslemist laps Eesti haridussüsteemis? Mida tähendab "moslemist laps" ja mida tähendab tänapäeval üldse midagi sääraste küsimuste kohta väita, öelda või teada?

Tegu on koolitusega Kuressaare Ristiku lasteaias, mõeldud õpetajatele, ning lähtuvalt asjaolust, et lasteaias on praegu paar-kolm erineva kultuuritaustaga last.

Ütlen kohe välja põhilise: ei tohi – või vähemalt ei tohiks – olla olemas sellist asja nagu "moslemist laps" või "kristlasest laps", niisamuti nagu ei tohiks olla ka näiteks vabariiklasest või mistahes maailmavaatelisest positsioonist lähtuvat last. See on lapse vaimne ahistamine, sest lapseeas inimene ei oska veel reflekteerida seda, kas ta on üks või teine. Lastel on säärases õrnas eas eelsoodumus uskuda vanemat ning olla seetõttu äärmiselt mõjutatav nii ühes kui teises suunas. Säärane mõjutatavus on äärmiselt oluline, puht-evolutsiooniliselt. Vastasel juhul poleks meie geenid tänasesse päeva jõudnud ja tõenäoliselt poleks me elus, kui poleks sedalaadi nõuandeid kuulda võtnud.

Kuid oluline on, et antud olukorras puudub lapsel tihtilugu sisuliselt valik! Ja veelgi enam: tegu on põhimõtteliselt oluliste maailmavaateliste küsimustega, mis peaksid justkui maailma asju ja reaalsust lahti seletama, ning arvestades meie füüsilise ja ka mitte-füüsilise maailma keerukust leian, et täiskasvanud pole ammugi pädevad sellistele küsimustele vastama.

Olen arvamusel, nagu paljud tuntud maailma teadlased ja ajakirjanikud, näiteks tuntud evolutsioonibioloog Richard Dawkins, neuroloog Sam Harris ja mõne aasta eest lahkunud ameerika ajakirjanik Christopher Hitchens, et religiooni puhul on sisuliselt tegu kiviajast meile pärandunud ja ammu aegunud uskumuste süsteemiga, mille sisu jätab endiselt soovida. Paralleelina võib tuua astroloogia, mis töötati välja ajal, mil arvati, et Maa tiirleb ümber Päikese – mitte vastupidi – ja mis nähtavasti lähtub endiselt säärasest egotsentrilisest vaatepunktist. Tänaseks päevaks võib ilmselt öelda, et nii nagu alkeemia on asendunud keemiaga, on ka astroloogia asendunud astronoomiaga.

Tuntud astrofüüsik Stephen Hawking on öelnud, et filosoofia on tänapäeval sisuliselt surnud ning igipõlised filosoofilised küsimused nagu "Kas Jumal on olemas?" (sellisel juhul: milline jumal?), "Mis on elu?", "Mis on elu mõte?" jne, on suuremal või vähemal määral teadlaste poolt vastatud või vastamisel. Isegi eetika- ja moraaliküsimused ei ole enam pelgalt maailmavaatest või traditsioonist lähtuvad, sest me saame teaduslikult vägagi hästi mõõta, kas ja kuidas mõni olukord inimesele hästi või halvasti mõjub. Sellest räägib näiteks Sam Harris raamatus "The Moral Landscape".

Tõenäoliselt kaks seni kõige püsivamat müsteeriumit puudutavad nii elu teket Maal kui ka meie universumi esimesi hetki, kuid ka nende puhul on meil valida ühe või teise teooria vahel.

Kui tahame leida vastust sedalaadi fundamentaalsetele küsimustele, on meil olemas vähemalt vastusevariandid, mida peaksime igal juhul kaaluma, enne kui oma ignorantsuses ütleme: see on müsteerium, järelikult Jumal tegi! Lisaks on meil olemas selged vastused: kui Richard Dawkinsilt küsiti kunagi: "Kuidas on nii, et sisuliselt peaaegu mittemillestki saab areneda inimene?", siis sai küsija vastuseks: "Sa tegid seda isegi - üheksa kuuga!"

Meenutagem DNA struktuuri avastamist 50-60ndatel aastatel J. Watsoni ja F. Cricki poolt, mis sisuliselt näitas, et tõenäoliselt "pole olemas mingit hinge või vaimu poolt juhitud elutingi, pole olemas mingit tukslevat, voogavat, kihisevat, protoplasmalist, müstilist želeed. Elu koosneb tegelikult üksnes tohutust hulgast baitidest digitaalsest informatsioonist." (Richard Dawkins, "Jõgi Eedenist", lk 31).

Arvestades informatsiooni n-ö füüsilist olemust ning füüsikas kvantfüüsikat, mille kohta Nobeli Preemia laureaat Richard Feynman on öelnud, et kvantteooria on niivõrd keeruline, et ka füüsikud ise tihtilugu ei mõista seda, küsiksin: mis siis veel rääkida ühest keskmisest – ja mitte sugugi halvas mõttes keskmisest – täiskasvanust, või veel vähem lapsest, kui arutleme targalt selle üle, et kes või mis on maailma loonud ja mis jõud meie maailma suunavad?!

Eelmise aastakümne keskel tekkis liikumine "Uus Ateism", põhiliselt tingituna nelja mõtleja ning teadlase koostööst: R. Dawkins, C. Hitchens, S. Harris ning D. C. Dennett. Liikumine juhib tähelepanu tõigale, et religioosseid tavasid kipub saatma topeltstandard: kui kõigis teistes valdkondades võib kritiseerida ja veendumusi kahtluse alla seada, siis religioon on justkui säärasest küsimisest vabastatud ja saab "priipääsme".

Siiski leian, et nn Nelja Ratsaniku ("Four Horsemen", nagu neid on nimetatud, ehkki 2011. aastal lahkunud C. Hitchensit hakkab "asendama" tuntud füüsik Lawrence M. Krauss) põhiline mõte on oluline: jah, teadlased ei saa eitada Jumala olemasolu, see pole ka teaduse eesmärk, küll aga saab teadusliku meetodi abil jõuda mõningatele sisuliselt vaieldamatutele järeldustele, näiteks sellele, et Maa tiirleb ümber Päikese, mitte vastupidi; niisamuti nagu võib mõelda ka loogilistele järeldustele, mis tulenevad nii evolutsioonilise protsessi kui ka DNA struktuuri avastamisest.

Filosoof Bertrand Russell on toonud näite maakera ümber tiirlevast teekannust: on üsna võimatu teaduslikult tõestada, et meie planeedi ümber ei tiirle teekannu, sest see on lihtsalt liialt pisike ja ka teleskoobiga raskesti nähtav, kuid samuti ei ole põhjust arvata, et seal oleks üks teekann. Tugevad väited nõuavad tugevat tõestusmaterjali.

Arvan, et leidmaks vastuseid sajandeid ja tuhandeid aastaid küsitud filosoofilistele küsimustele elu ja maailma fundamentaalsete toimemehhanismide kohta tuleks esmalt ja üha enam lähtuda teaduslikust maailmavaatest ning esitada neid küsimusi neile, kes kaasajal kahtlemata antud teemadega kõige enam kursis on.

Miks ma nõnda arvan? Sest teadus toimib. Uskumus, et Kuu on juustust ei võimalda meil ette võtta ekspeditsiooni Kuule, küll aga võimaldavad seda teadusliku meetodi põhjal tehtud katsed ja katsete põhjal ennustused. Teadus toimib, nii nagu lennukid lendavad ja arvutiekraanid näitavad meile valgust.

Oleks silmakirjalik öelda "ei" informatsioonile, mis on nii interneti, raamatute kui ka inimeste näol niivõrd kättesaadav, eriti kui tegu on maailmavaateliste küsimustega. Ja lausa patt on sedalaadi ignorantsust õpetada ja kasvatada lastele, kes on ilmselt kõige suuremad maailma-avastajad üldse!

"Jah!" erinevate religioonide tutvustamisele, aga "ei!" sellele, kui vastuargumente ja erinevaid maailmavaateid võrdlemata võetakse omaks üks või teine uskumuste süsteem ning "topelt-ei!", kui sedasi hakatakse maast-madalast kasvatama lapsi!

Meie niivõrd informatsiooniküllases maailmas teete endale ja oma lastele lihtsalt karuteene. Lubage lapsel ja iseendal avatud pilguga ja eelarvamustevabalt maailma avastada, sest see, ma usun, on teatud mõttes parim, milleks inimene siin planeedil suuteline on.