Minu jaoks oli kõige suuremaks
kasvatamatuse näiteks nädal aega tagasi juhtunud olukord, kus umbes
viie aastane laps vehkis oma pisikese lasteaiakotiga bussipeatuses
suuri ringe, vaatamata, kas keegi on lähedal. Ühel hetkel lendaski
kott lapse käest lahti ja maandus ühe raseda naise suurel kõhul.
Naine vaatas last ja ütles, et sedasi oma asjadega vehkida ei ole
ilus, teised võivad ju viga saada, aga laps ei teinud teda kuulmagi.
Laps võttis oma koti, mis selleks hetkeks oli maha kukkunud, üles
ja läks oma ema juurde, öeldes emale, et võõras paks tädi
riidleb temaga. Ema oli kogu juhtunut tegelikult pealt näinud ning
ei keelanud lapsel oma koti lennutamist, rääkimata sellest, et
oleks palunud lapsel võõra raseda naise ees vabandada. See emmeke
vaatas rasedat naist suhteliselt kurja pilguga, nagu oleks see naine
enda asju lennutanud, aga rase ei jäänud ka oma pilguga alla,
samuti mainis ta sellele emmekesele, et võiks oma last ikka jälgida
ja teda korrale kutsuda, seepeale pomises emmeke midagi arusaamatut
vastu ja astus bussi peale.

Tahaksin kõigile neile emmedele, kelle
lapsed sedasi kasvatamatult käituvad, südamele panna, et Te oma
lapsi korrale kutsuks ja õpetaks neile elementaarset viisakust.
Uskuge või mitte, ega vabandamine, tänamine ning tere-head aega
ütlemine ei ole tõesti rasked. Ühel päeval Teie võsukesed
tänavad Teid, et Te ei lasknud neil käest ära minna, vaid nõudsite
teatud piirides käitumist.