Kahtlus muidugi jääb, et tegelikult oli sel tehingul hoopis muu eesmärk, aga see polegi oluline. Kas peame arvama, et nii ongi õige? Rahamehed teevad annetuse, poliitikud võtavad vastu nende soovitud seaduse ja maksumaksjad maksavad kulud kinni. Väike annetus juhib kõigepealt suurt riikliku erakonna toetuse kasutamist ja siis veel ka kogu riigieelarvet. Sellise investeeringu kasumlikkus peab küll astronoomiline olema. Nii toimibki demokraatlik riigivalitsemine?

Mina näiteks maksumaksjana ei oleks selleks toetuseks raha andnud. Selline idee ise on sügavalt vigane. Lapsed ei ole kaup, mida poolesaja euroga hulgi osta saab. Või õieti, saab küll, aga milliseid? Jah, nii mõnigi pere võib nüüd endale kolmand lapse lubada. Kuid tekib ka kiusatus lapsi sissetuleku allikana kasutada.

Raske saab selliste laste elu olema ja ei ole ka usutav, et neist korralikud kodanikud kasvavad. Seega, statistika saab täidetud, kuid seda tulemust, mida tegelikult taheti, ei pruugi tulla. Nii ikka juhtub, kui tegelikult soovitu asemel asutakse taga ajama kergelt mõõdetavaid NÄITAJAID. Siin siis iivet.

Mis nüüd siis teeme? Tunnistame, et nii on ja nii see asi peabki käima? Ilmselgelt oleme näinud vaid jäämäe tippu ja on neid rahavooge ennegi avalikkuse ette sattunud, näiteks kurikuulsa kilekotiskandaaliga. Mulle tundub küll, et asja pole võimalik parandada muidu, kui KÕIK annetused parteidele tuleb keelata. Ega riigi toetusestki mõistlikku kasu ei ole.

See ei kaitse parteipoliitikat annetuste mõju eest nagu loodetud, pigem tekib efekt, kus väikeste annetustega saab suunata palju suurema riigi toetuse kasutamist. Nagu dioodvõimendis! Nii, et sellegi võiks pigem asendada riikliku valimiskampaania toetusega kõigile kandidaatidele võrdselt. Võistlkesid ideed, mitte rahakoti paksus!

Ühel parteil ju pole tegelikult raha eriti vaja, pisku, mis kontorile läheb saaks ka liikmemaksust kokku. Kõik muu läheb vaid valijate ajupesuks ja seda tuleb liigitada pigem poliitika läbiviimist ja riigi juhtimist kahjustavaks tegevuseks. Eriti halb, et toetust saab eelnevate tulemuste eest. Nii kivistatakse olemasolev olukord ja uutel tulijatel on üliraske. Kuid konkurents nende uutega on tegelikult ainus, mis saab sundida üht parteid korralikult ja oma valijate huvides käituma. Mitte mingi riiklik kontroll seda ei suuda, sest võimul olev partei ju kontrollib riiki, seega ka oma kontrollijaid.

Katsuks siiski seadusi mite müüa, vaid ikka pigem demokraatiat kasutada! Tasub uskuda oma inimeste mõistlikkust, mida valijad heaks ei kiida, see ka ellu viimist mitte mingil juhul ei vääri.