Lugeja: läksin "Vabaduse laulule", sattusin õllesummerile
Kell on seitse läbi olen end just mugavalt sättinud diivanile istuma, et telekat vaadata. Klõpsin erinevaid kanaleid ja jään äkitselt pidama ETV kanalil. Käimas on "Vabaduse laul". Korraga teadvustab Marko Reikop, et veel on aega kohale tulla isegi Võrust.
No kui Võrust on aega kohale minna, siis peaksin mina mõnekümne kilomeetri kauguselt Tallinnast poole kiiremini kohale jõudma.
Mis siin enam mõelda.
Räägin lapsed nõusse, topin paar tekki seljakotti ja asume teele.
Sõit sujub sekeldusteta. Kui jätta mainimata ummikutes seismine ja koha leidmine parkimiseks.
Laulupeo väravas palub turvatädi mul oma seljakoti ja käekoti ette näidata. Näen kuidas meie kõrval olevalt inimeselt "konfiskeeritakse" limonaadi pudel ja tänan mõttes jumalalt, et unustasin mullivett kaasa võtta. Siis meenub mulle, et valasin enne kodust lahkumist laste jaoks komme käekoti sisse. Mõtlen mida teha, kas anda kommid vabatahtlikult ära või teha süütut nägu, nagu ma ei teaks midagi. Otsustan teise variandi kasuks. Õnneks on kotis palju asju ja kommid jäävad märkamata.
Vaevalt oleme laulupeo väravast sisse saanud, kui ligi astub tüdruk ja ulatab meile paberist lipud. Ühele lipu poolele on trükitud meie armas sini - must - valge lipp, teisel pool asetseb lihtsalt kiri I love Tallinn. Lipu üle on lastel eriti hea meel. Astume edasi.
Koheselt märkame hiigelpikka järjekorda, mis lookleb esimese telgini paremal. Lähemal uurimisel selgub, et telgis jagatakse tasuta õhupalle. Kui tasuta saab, siis peab ikka võtma. Astume järjekorra lõppu.
Mitmele poole tänavale on kuhjatud suured ajalehe Postimees hunnikud. Võta palju tahad. No täitsa tasuta saab. Otsustan võtta kohe mitu tükki. Hea hommikuks naabrinaistele postkasti või ukse taha panna, küll nad alles üllatuvad.
Mida lähedamale me laulukaarele jõuame seda suuremaks melu läheb. Kohati on lausa raske kõndida. Inimeste hordid seisavad toidu- ja joogitelkide järjekordades ja neist on võimata mööda pääseda. Utsitan vaikselt mõttes inimesi:"No liikuge inimesed, ega te siia sööma ei tulnud..."
Vaevalt olen eelmise mõtte lõpetanud,kui leian, et tegelikult tahaks ka ise midagi hamba alla saada. Valime välja sobiva toidutelgi ja seisame järjekorra lõppu.
Toit ja jook kätte saadud, leiame endale sobiva koha laulukaare vahetus läheduses ja asume kontsertit nautima. Küll on hea, et me tekid kaasa võtsime, vähemalt hea on muru peal istuda ja ekraanidelt kontserti jälgida.
Seda õnne aga ei jätku kauaks. Järjest enam trügib seisvaid inimesi, tekkidel või murul istuvate inimeste vahele ja peatselt ei näe me midagi muud peale erinevate kujudega tagumike. On aeg ka ise seista.
Pakime tekid seljakoti sisse ja seome õhupallid seljakoti külge. Kuna kott on raske asetseme seljakoti enda kõrvale murule.
Lavale astub Kerli Kõiv, rahvas kisab ja äkitselt jookseb meist mööda poistekamp, kes haarab murul oleva seljakoti ja kaob rahva sekka ennem, kui jõuan midagi öelda. Appi, mida nüüd teha?
Politseisse ju ka paari teki pärast ei lähe.
Õnneks saan vaid natuke aega muretseda, kui üks lastest märkab meist hulk maad eespool kokkuseotud 3 õhupalli. Täpselt nagu meil. Lähemale minnes selgus, et tegu ongi meie õhupallidega. Kott ka ilusti alles. Ju siis vargale ei kõlvanud meie seljakott 2 tekiga. Lõpp hea, kõik hea.
Märkamatult ongi üritus läbi saanud ja aeg koju minna.
Alles kodus hakkasin mõtlema, et tegu polnudki sellise üritusega nagu lootsin. Lootsin, et tegu on sellise öölaulupeo või tavalise laulupeo sarnase üritusega, kus kõlaks isamaalised laulud, mis paneks publiku püsti seistes kaasa laulma. Lootsin, et tegu on rohkem pereüritusega. Aga meelde jääb antud üritus sellegipoolest veel vähemalt 30 aastaks.
Loodan, et järgmisel korral on asjad natuke paranenud ja korraldajad piiravad alkoholimüümist, et tegu oleks tõesti Vabaduse laulu mitte Õllesummeriga.
