Lugeja lähituttavate kogemusest: noored teesklevad abiraha saamiseks vaimseid häired, koormatud südamega naine saab etteheiteid, et töötab poole kohaga

Töövõimetusreformil on plusse ja miinuseid, aga tavainimene näeb esimesena miinuseid. Usun, et reformi väljamõtlejad eeldasid, et nüüd hakkavad ettevõtted hurraaga töövõimetuid tööle võtma. Ettevõtted mõtlevad aga enda kasumi peale ning nende nägemuses pooleldi töövõimetud hoopiski pidurdavad nende arengut ja seega ka kasumit.

Kuigi miinuseid oli ennegi palju, tulevad nad praegusel ajal läbi teiste inimeste lugude ja enda kogemustele veelgi intensiivsemalt esile.

Vahel teevad arstid vigu ja töövõimetus ei tule välja. Näiteks oli mu lähisugulane aastaid tööl. Hiljuti diagnoositi tal suhkurtõbi, mis diagnoosinud arsti sõnul olevat kestnud aastaid, sest tal on juba nägemine tüsistusena kahjustunud ja esinenud TIA ehk siis I insuldiliik. Sel juhul ei saanud aru, kuidas töötervishoiu arst varem suhkruhaigust diagnoosida ei suutnud. Kas tõesti võib suhkurtõve põdejal veresuhkur vahepeal "lambist" normaalne olla?

Järgmine näide on poole kohaga õpetajast. Ta on poole kohaga õpetaja, sest ei leidnud täiskohaga erialast õpetajatööd. Tunde lihtsalt ei olnud pakkuda. Tööturul oli pakkuda täistöökohti, mille tasu mitusada eurot poole kohaga õpetaja palgast kõrgem, aga ta ei saanud kandideerida, sest töökohad nõudsid head füüsilist vormi, näiteks valmisolekut 12-tunnisteks vahetusteks, valmisolekut tihti asju tõsta näiteks mööblipoes jne. Ta vaim oleks tahtnud tasuvat töökohta, aga ta süda on nõrk, kunagine reumaatiline palavik kahjustas korduvalt südamelihast, nii et ta töökoht peaks olema eelkõige vaimne, sest ta väsiks pidevat füüsilist tööd tehes ära.

Riigi silmis on ta 100% töövõimeline, sest ta sobib tegema poole kohaga õpetaja tööd. Töötutega tegelejad on teda minevikus sõimanud, sest ta pole kandideerinud füüsilist vormi nõudvatele vabadele töökohtadele, nimetades teda laisaks. Tegelikult ei tohi ta paljudele töökohtadele kandideeridagi, aga töötervishoiu arsti kohaselt on ta 100% terve. Küsimusele, kas ta ei saaks mingisugust tõendit nõrga südame kohta, mida tööd otsides näidata, öeldi, et ei, et oodaku ta veel mõned aastad, nagunii muudetakse tööhõivesüsteemi.

Nüüd mõne sõnaga süsteemi ärakasutajatest. Kunagi kohtasin Pirogovil joovaid noori. Rääkisime ja lõpuks jõudis teema ka töötegemiseni. Nad ütlesid, et neil pole tööd vaja. Vanemad annavad natuke ja lisaks on nad töövõimetud. Küsisin, kuidas nii, töövõimetud, nad ju täiesti terve olekuga. Esimene ütles, et teeskles psüühiliste häiretega inimest toetuse saamiseks! Tõde on see, et ühiskonnas on palju päriselt vaimselt haigeid inimesi, aga kurb on see, et mõni teeskleb nii osavalt hullu, et hakka või ise uskuma, et ta hull on, kui nii hästi teeselda oskab.

Kõik, mis tundub terve, pole alati terve. Kõik, mis tundub katki, pole alati katki. Ma ei tea, kuidas, aga kuidagi peaksid kõrgemal pool olijad parandama kontrollsüsteemi, mis kinnitaks, kes tõesti töövõimetu on ja kes mitte. Samas ei tasu liiale minna. Kui kellelgi ikka jalad amputeeritud, peaks ta elu lõpuni töövõimetu olema, sest jalad tagasi ei kasva, käed tagasi. Miks peab selline inimene pidevalt näitama, et ta jalg pole tagasi kasvanud?

Niisama logelejate puhul peaks mõtlema, kas nad logelevad või on nad vaimsete häiretega. Ka depressioon on häire, ja vägagi tõsine häire. Ravita võib see viia to the point of no return ja inimest enam ei ole. Midagi on süsteemis valesti, aga kuidas seda parandada, tavainimesena ei tea. Loodan, et poliitikud mõtlevad midagi innovaatilist välja, mida ka päriselus rakendada saab, mitte ainult paberil.