Porgandipiltidest ning keerukatest püramiididest, mis keskmisel Eesti pereinimesel suunurka hõbelindi võluvad, pole siinkohal mingitki kasu. Inimesed on juba ammu teadlikud koopainimlikust retoorikast, et värske ja roheline toit on hea, muna-kala-loomaliha hea. Jäätis paha. Korraga palju süüa paha. Jääd bussi peale hiljaks (paha), jooksed bussile järgi (hea).Täiskasvanud inimesed ei ole lollid, neile pole vaja seletada, et liigne magus mõjub tervisele halvasti. Ma usun, et väga väike osakaal meist on need, kes oma magusaisu ja stressi maandamiseks ohjeldamatutes ning maksustamist väärivates kogustes pütist puhast suhkrut või kõrge suhkrusisaldusega jogurtit tööstuslikes kogustes omale näost sisse vohmivad. Magus on siiski miski, mis on meile preemiaks.

Kui rääkida süsivesikutest laiemalt, siis tõesti, nad on kahjulikud. Paljud muud toidud, mis ei ole sihipäraselt magusad, sisaldavad süsivesikuid. Enamasti on tegu odavamate toitudega, mis eeldavad väikest ettevalmistusaega. Sai, makaronid, jahutooted laiemalt, gaseeritud joogid, mahlad, mahlajoogid, majoneesid, kastmed ja poolfabrikaadid (kalapulkadest igasuguse valmistoiduni) on need, mis on kurja juureks. Toidud, mis on liigse suhkru ning liigse soolaga. Söögid, mida ise valmistama ei pea - soojenda üles ja hakka pihta. Kas keegi kusagil on üldse küsinud, miks inimesed just neid sööke söövad? >Vist mõistate, kuhu oma mõttega tüürin? Aeg - inimestel pole a) kas aega valmistamaks sööki või b) raha, et süüa täisväärtuslikult. Siit samast nurga tagant piilub ka faktor c) liikumine. Kõik need süsivesikud saaks visata korstnasse, kui inimesel oleks aega need tervislikult ära põletada.

Jah - sellel samal inimesel, kellel pole teinekord aegagi, et korralikult süüa teha. Elutempo on linnas elades kiire. Me ei ela enam ka 50ndatel, mil perenaise amet oli au sees ning mehe sissetulekust piisas kõige rahastamiseks. Uus aeg nõuab ka uusi lahendusi. Kõik käivad tööl, ent tervisliku Caesari salati valmistamine tervele perele koos igasuguse hakkimisega nõuab päevast võibolla isegi tunni. Muidugi on lihtsam visata need kalapulgad pannile ning kõrvale keeta makaroni. Sisuliselt null pingutust ja kõigil kõhud täis. Kõrvale veel ketšupit (mis ka sisaldab muide süsivesikuid). Kes selle tervisliku toidu valmis vorbib? Poest valmistoitu osta pole meile kõigile aga jõukohane. Seda näidet annab kohaldada igasuguse kahjulik versus tervislik toidu juures. Nii mõnedki meist saavad endale tõesti seda kõike lubada, aga tõmmake nüüd korra hinge, mõelge. Kui palju on neid, kes ei saa minna kulinaaria letti, et endale plastkarbid head-paremat täis laduda? Kui palju on neid inimesi, kes peale pikka tööpäeva tahaks lihtsalt diivanile vajuda ning aju välja lülitada? Usun, et vast enamus meist, kes me igapäevaselt tööd rügame.

Sööma peame aga kõik. Mida me siis täpselt siin maksustada tahame? Magusat? Ma pakun, et neid müütilisi pakse, kes meie vaimusilmas õhtul punnis kõhuga šokolaaditahvleid järjest näost sisse lükkavad, on kaduvväike osa ühiskonnast. Probleem on pigem kerges ülekaalus või alakaalus, vales toitumises. Selle sõlme lahtiharutamiseks ei piisa ühest püramiidist ning bussipaviljoni topitud porgandikollaažist. Kõik sooviksid toituda tervislikult. Nad kas ei saa või ei oska. "Magusa" maksustamine lööks toiduainetööstuse ning perede menüüd lihtsalt uperkuuti ning selle tulemust ei oskaks keegi ette ennustadagi. See on meie maksusüsteem ja mitte keskkooli keemialabor, millest me siin räägime. Meie rahva tervis ning tema võime toituda tervislikult.

Pakun välja mõned punktid, mida veidi nihutada ja mille üle vaielda.
Kui neid makse tõesti on paekivikünka vargapundil liigutada vaja, siis nihutaks asjad nii, et näiteks makaronide hind tõuseb ja tervisliku veiseliha hind kukub kolinal. Kartulit ei torgi. Kartul on püha (mis siis, et kartul on täielik tärklise pomm ja sisaldab süsivesikuid, st. on ka suhkur). Kalapulkade hind tõuseb selle arvelt, et päris kala, mis ei ole ainult kilu, hind langeb kolinal. Ma ei räägi siin ainult kampaaniahinnaga Norra forellist, vaid kala hinnast, mis ka muul ajal oleks taskukohane vähemkindlustatud peredele, kes on kaaluhäirete riskigrupis. Olgu see siis üle- või alakaal. Limonaadid, olgu, las nende hind tõuseb, aga tervislikumate mahlade hinnad (mis ka sisaldavad ohtralt süsivesikuid) las langegu. Ja nii edasi. Ehk ka nürim pliiats mõistab, et sihin antud juhul suunatud maksustamise ning selle kõrvale ka näiteks käibemaksumäära vähendamise poole teatud tervislikumate toidugruppide osas.

Liikumine on mõistagi oluline punkt, millest ei saa toitumisest rääkides kergekäeliselt üle libiseda. Ma arvan, et paljud meist juurdlevad siin just aja ja võimaluste üle. Millal ma siis spordiga tegelen? Jooksen peale tööd ruttu koju, viskan midagi pannile, kodukohustused ning siis ehk lõpuks diivan. Tööandja tahaks kangesti, et käiksin trennis vältimaks kutsehaiguseid. Õigesti toitudes koormaksin aina vähem haigekassat. Sellel teel seisab ees aga üks Eesti suurimaid oksüümoroneid nagu on seda erisoodustusmaks. Tööandja sooviks võimaldada mul tegeleda sportimisega ning selle koguni kinnigi maksta, aga ei saa, sest peab sellele veel omakorda peale maksma. Mina tahaksin küll trennis käia, aga pole jälle võimalust, sest a, b ja c. Veel vähem oleks mõeldav trenni teha korra nädalas töö ajast.

Samas, kurat küll, miks mitte? Jääks veel aegagi, et teha õhtuks korralik tervislik praad ning jääks aega ülegi. Keegi ei armastagi eriti makarone ju. Füüsiline aktiivsus jällegi turgutab vaimu. Kasutamata süsivesikud muudavad organismi rasvaks ja tööandjapoolsed hüved töötajatele on maksustatud. Vihm või räästas? Meil poliitikud aga arvavad, et see tahvel šokolaadi ning tööd rassides energia puuduse ning janu nullimiseks sisse kaanitud Kelluke on aga kõige kurja juur. Ausalt, mõistus, tule koju.