Ma siiski eeldan, et poliitikasse ei ole sattunud lauslollid, tõsise vaimse puudega või lihtsalt süüdimatud inimesed. Kuna see on minu siiraks eelduseks, siis jääb üle ainult valetamine, nimetame siis seda "jokilikumalt" mittetõe rääkimine.

Näide: poliitik lubab mulle kuuskümmend eurot ja lubab sulle ka sama palju, aga me mõlemad teame, et tal on jagamiseks sada ja mitte sentigi rohkem. Poliitikut tahvli ette tirida ka ei õnnestu. Ta võiks suurele tahvlile kriidiga kirjutada, arvutada ja tõestada see seninägematu matemaatiline anomaalia: sada jagatud kahega on kuuskümmend. Aga äkki ongi kõik tavakodanikud – need, kes jäävad üle poliitikutest – ise lollid nagu lauajalad, ega mõista, et poliitika on kõrgem pilotaaž ja ei maksa siin otsida madalalaubalisi seoseid stiilis "üks pluss üks on kaks"?

Demagoogia, populism ja retoorika – kes neid suudaks lahuta? "Ei no see on ju puhas demagoogia, asi kipub populismiks minema, kõlas jällegi retoorika meistriklass" – olete kuulnud? Mind ei huvitagi täpselt, misasja need sõnad kõik tähendavad. Minu jaoks on tegemist labase hämamisega, otsesemalt öeldes valetamisega.

Jälle see sada eurot on jagamisel, seekord lubatakse veel uhkemalt: mulle, sulle ja temale viiskümmend. Aga me ei suuda valele jälile jõuda, sest me ei tea üksteisest, me ei ole kõik koos, et saaksime selle pisikese tehte teha, mis valetamise paljastaks. Kuidas me kokku saaksime, et need lihtsad tehted sooritada, poliitik tahvli ette vedada ja tõestust nõutada?

Kunagi ütles üks tuttav, miks ta töötab mustalt ja valimas ei käi. Lühike vastus: ma ei usalda neid! Pikemalt: vaata, mis meie rahaga seal ühiskatlas tehakse! Vali keda tahad, võid umbes ka ristikese panna, võimul on ikka need, kes peavad. Usaldust pole.

Usaldus ongi ainuke adekvaatne kriteerium, mis määrab ära valija ja valitava suhte. Me ei suuda kunagi süveneda pisiasjadesse – me kas usaldame või mitte. Poliitik võib olla loll – anname andeks, aga kui ta kuritarvitab usaldust, siis andestust ei tule.

Aga kuidas teenida ära usaldus, kui hommikust õhtuni aetakse häma? See on küsimus, mille kõrval kõrgema matemaatika ülesanded kahvatuvad. Ja ise ei saa ka poliitikasse minna, sest siis peab ka hämama hakkama, aga see on tohutu pingutamine ja mõjub vaimsele tervisele laastavalt. Pole üldsegi kindel, et selleks ajaks Seewaldis vabu voodeid on – eks intensiivne hämamine võib nii mõnegi mõistuse jäädavalt ära viia.