Toidupoes valib enamik meist ilmselt Eesti tooteid – N-ö meie oma kaubamärke.

Igale poole on tegelikult müüki tulnud järjest rohkem eestimaist: väiketootjate seebid, moosid, singid, teed... samuti käsitöö – igasugust nänni. Hinnad tunduvad alati ostjale kõrged. Kvaliteet? Vaat sellega ongi nii, et mul on mõnikord tunne, et peaksin maksma puhtalt fakti eest, et see on käsitöö. Või Eestis tehtud. Aga mulle ei piisa ainult sellest. Ma ootan midagi rohkemat.

Võtame näiteks kohalikud juustud. Räägin hetkel küll suurtootjatest. Enamik poes müüdavast juustust on nätske, täiesti mitteküps juust. Ilmselt on asi ikka selles, et tootja ei raatsi lasta juustul laagerduda, vaid tahab selle kiiresti müüki saata, et raha teenida. Aga sellise toote nimi ei tohiks juust ollagi. Pealegi ei kajastu see vilets kvaliteet hinnas.

Paljud kodumaised maiustused sisaldavad glükoosisiirupit. Evelin Ilves võttis küll korraks selle teema üles, kuid ilmselt ei ole tal enam jaksu sellega tegeleda. Sõnumitooja on ju see, kes kogu viha endale tõmbab.

Ma tunnen glükoosisiirupi toidus juba selle ebameeldiva lääge maitse tõttu ära. Selle ebatervislikkusest ei hakka siin pikemalt rääkima. Tootja jaoks on glükoosisiirup suhkrust odavam ja ongi kõik.

Paljud kohalikud väiketootjad ei pälvi ka sugugi minu austust. Tervisliku sildi all müüakse küpsetisi, mis maitsevad kui saepuru ja maksavad kulla hinda. Võiksin siis pigem lusikaga kliisid kühveldada. Odavam, tervislik, maitse on sama.

Ärge laske ennast petta sellest, et toode reklaamib ennast Eesti tootena. Kui palju koostisaineid üldse Eestist pärineb? Kas see toode on siin valmistatud või ainult pakendatud? Ja milline on selle toote kvaliteet? Kui pole sisu, siis ei tähenda silt midagi.

Eestimaist toodet peaks hindama sama karmilt kui välismaist. Ärge laske ennast petta! Eriti nüüd, jõulutuhinas.