Enamasti peavad sellest reeglist kinni ainult need ratturid, kelle rattale on kinnitatud lapsetool ja kes ei unusta kasutada kiivrit. Kahjuks pole nemad ainsad kaherattalised, kes üritavad kõnniteed vallutada. Tooni annavad enamasti need teised – lükrasse rõivastunud "profijalgratturid", kes arvavad, et kõnnitee on sobiv koht kiiruskatseteks, vihisevad suuremastki jalakäijate seltskonnast mööda maksimumkiirusega ja arvavad, et on jalakäija asi neile teed anda, mitte nende asi ohutult mööduda.

Päris tihti teevad nad seda seal, kus kõnnitee on nii kitsas, et kaks inimest kõrvuti täidavad selle juba äärest ääreni. "Ärge siis laiutage, ärge kõndige kõrvuti," võite siinkohal öelda. Ahsoo... Kui jalutan lapsega käest kinni hoides kõnniteel ja meile tuleb vastu näiteks keegi käruga, siis me tõesti võtame koomale. Kui aga rattur tuleb vastu või sõidab sootuks selja tagant ette, siis mis valemiga me peaksime jõudma talle teed anda? Või kas üldse peaksime? Kas rattur ei võiks valida liiklemiseks teed, mis on natukenegi laiem kui 80 cm või siis vähemalt kiirust maha võtta?

Kuhu peab jalakäija minema? Mööda seina üles ronima? Või sõiduteele hüppama? Kui kõnnitee on antud ratturitele ja jalakäijale seal enam kohta ei leidu, siis kuhu ometi? Kuhu peavad minema ratastoolis invaliidid ja lapsevankriga emad? Ka neil ei ole enam kohta kõnniteel. Jalakäija on kuulutatud lindpriiks.