Kas siis kogu aeg peab midagi sööma? Ma ei või vastu vaielda, et söömine on üks parimaid tegevusi, mis üldse eksisteerib ja pealegi filmi vaatamise ajal on see veel eriti nauditav kõrvaltegevus. Vahel tunnen isegi, et ei saa enam filmi täielikult nautida, kui ma vaatamise kõrval midagi söögipoolist ei saa pruukida. Siiski, sedasi pidevalt krõbistada ja matsutada võib kodus, kus see loodetavasti kedagi ei sega, kuid kinos püüan sellest kehvast harjumusest eemale hoida ning ainult filmile keskenduda. Ma ju ikkagi tulin filmi vaatama, mitte popcorni näkitsema. 

Ma ei taha nüüd kinos popcorninosijaid täitsa hukka ka mõista, sest nagu ma juba mainisin, maitseb popcorn filmi kõrvale ülimalt hästi ja pealegi on kõigil igati õigus kinos popcorni näost sisse ajada. Tee, mis tahad, aga mulle ikkagi see kino ja õgimise kultuur ei meeldi ning sellepärast ongi mul täitsa hea meel, et kinokassades popcornil nii kallis hinnasilt külge on kleebitud. Kino ei ole ikkagi söögisaal ning popcorni kallis hind võitleb selle vastu päris hästi. 

Kinos einestajaid ei ole aga ammugi kõige hullemad segavad faktorid kinosaalis. Palju hullemad on kinos lobisejad. Eriti need inimesed, kes teevad seda ülbelt ja valjult. Kui sul on tõesti midagi väga vajalikku vaja sõbrale või kaaslasele öelda, siis ütle, aga tee seda vaikselt. 

Head inimesed, kui tahate kinos veidi keha kinnitada, siis olge head tehke seda nii, et te kedagi ei häiri ning lobisejad palun ärge rikkuge teiste inimeste kino elamust ära! Leidub veel inimesi, kelle jaoks liikuvad pildid on endiselt maagiline elamus. See, et te iga päev saate kino külastada ja mõned filmid teie jaoks on ulmeliselt igavad, ei tähenda, et te peaksite siis lobisema hakkama. Mõni harv kinokülastaja tahaks kindlasti ka seda ulmeliselt igavat filmi nautida, mille peale ta kogemata on sattunud.