Lugeja: kus on füüsilise klaviatuuriga nutifonid?

Laps lõpetab sel kevadel keskkooli ning leppisime kokku, et lõpukingiks saab meie poolt uue telefoni. See ei ole priiskamine ja lapse ära hellitamine, sest vana telefon on lapsel peaaegu seitse aastat vana. Korralikult hoitud, aga ajaga võiks ju ometi kaasas käia.

Aga see, mis nutifonide turul toimub, on üle mõistuse. Ise ostsin endale eelmisel aastal Sony Xperia seeria telefoni, millel oli füüsiline, telefoni alt väljalibistatav klaviatuur ja mõnusalt suur ekraan (mida digitaalne tähestik enamasti ei varja), samas pole telefon nii suur "labidas", et sellega rääkimine näeks välja nagu e-lugeriga rääkimine. 

Füüsilise klaviatuuriga telefonid on Eesti turult praktiliselt ära kadunud ning ka välismaalt on keeruline tellida. Telefonid lähevad järjest suuremaks, õhukesemaks ja võimsamaks, aga olukord on selline, et raske on leida nutifoni, mis peaks vastu 12 tunnisele kasutamisele ilma vahepeal laadimata ning mahuks ka taskusse ja oleks mugav kasutada.

Nutifonide ja tahvelarvutite vahelised piirjooned hägustuvad üha ning loomulikult kajastub see ka hinnas - vähegi korralikuma kaamera ja mälumahuga telefoni eest tuleb välja käia ulmelisi summasid, sest tundub, et paradoksaalselt muu tehnoloogiaga ei kehti nutifonide juures põhimõte, et "mida väiksem ja kompaktsem, seda parem", vaid kehtib põhimõte "lihvime selle telefoni millimeetripaksuseks, et ta taskus kindlasti väiksemagi surve all murduks, vähendame akumahtu ja põhimõtteliselt sunnime inimest seda käsitsema juhe kogu aeg seinas". 

Sellistele parameetitele vastab mu läpakas, telefoni tahaks ikka telefonina ka kasutada.