Kusjuures, erilist vahet ei olegi, mis vanuses publik saali koguneb. Samamoodi käituvad nii kolme-aastased kui ka soliidses eas filminautlejad. Või noh, filmi pärast nad ilmselgelt sinna kogunenud ei ole. Poole tähtsam on end Eesti kultuuriruumi hästi sobivast krõbisevast snäkist silmini täis süüa, pidevalt käsi kuskile puhtaks nühkida ja peale liiter koolat kaanida. See liiter koolat üldjuhul poolteist tundi sees ei püsi ja keset filmi on vaja tualeti poole plagama pista. Ikka üle kaasvaatajate jalgade ja arvestamata, et mõni soovib reaalselt linateosesse süveneda.

Tänasele lastefilmile andis oma särtsu ja võlu mu vasakul käel istuv paarike. Noorhärra arvas, et pimedas ruumis oleks õige oma kaaslannat võrgutama asuda. Minu suureks rõõmuks naisterahvas siiski rahustas härra rahutuid käsi ning lisaks popkorniorgiale muid sündsusetuid hetki ma tunnistama ei pidanud. Natukene veider oli muidugi, et meesterahvast erutas lapsi täis saal ning koerte hingeelust kõnelev multifilm. Maitsed on erinevad, mis muud.

Kui tänane jalgadega vastu tooli seljatuge taguja oli ilmselt mingi maimik, siis varasemalt on selle vahva teoga hakkama saanud täiesti täisealine vene keeles elavalt terve filmi aja vestlev neiukene. Noort daami ei heidutanud ka minu korduvad märkused, et ma ei vaja filmi ajal massaaži. Järjepidev jalaga vastu eesistuja tooli toksimine jätkus.

Paljud filmigurmaanid on tunnistanud, et reaalselt polegi võimalik avalikus kinos linateosele normaalselt kaasa elada. Kurbusega pean gurmaanidega aina rohkem nõustuma.