3.50 liikusin oma sõidukiga Tallinna-Pärnu maanteel, Halinga ristmikust poolteist kuni kaks kilomeetrit Pärnu pool. Teed kattis värskelt sadanud lumi. Mulle vastu liikus raskeveok, mis kaldus minu sõidusuunda. Alguses tõmbasin nii tee äärde, kui sain, aga nähes, et ta lihtsalt tuleb minu poole, keerasin rooli järsult vasakule ja põikasin temast vastassuuna kaudu mööda. Tekkis külglibisemine. Peatasin auto teepervel. Veok sai oma sõidujoone korda ja liikus peatumata Tallinna poole edasi. Hetke tõmbasin hinge. Kui mõtted selginesid, otsustasin kahtlasest juhist häirekeskusele teada anda.

3.54 helistasin numbrile 112. Rääkisin situatsioonist ja asukohast. Sooviti masina numbrit või tunnuseid. Kuna ma neid ilmselgelt ei näinud, siis pakkusin välja võimaluse, et sõidan masinale järele.

4.01 olin jõudnud masinale järele. Ütlesin numbri, rääkisin masina sõidustiilist ja kiirusest, mis oli tol hetkel 50-60 km/h. Veok tuias ühest teeäärest teise. Oli ka mitu ohtlikku olukorda, kus ta kaldus liigselt teepervele või oli suisa vastassuunavööndis. Häirekeskusega jäi kokkulepe, et hoian ohutut pikivahet ega sea end ohtu, kuid jälitan sõidukit politsei saabumiseni. Häirekeskus soovis infot, kui midagi peaks vahepeal juhtuma, näiteks veok peatuma.

4.18 helistasin uuesti häirekeskusele, kuna peale üht suuremat tuigerdamist peatus veok tee ääres. Ise möödusin ettevaatlikult ja jäin eemal teeotsas valvesse. Kõne ajal hakkas veok uuesti Tallinna suunas liikuma. Uurisin, kus maal võiks patrull olla. Seda ei osatud mulle öelda. Pidin uuesti helistama, kui miskit muutub.

4.33 helistati mulle politseist ja uuriti, kus maal me oleme ning mis seis on. Olime just jõudnud Märjamaale ning veok keeras tanklasse. Mees telefoni otsas ütles, et patrull liigub meie suunas. Andsin veoki kohta täpsemad andmed. Jäi kokkulepe, et kui ta liikuma hakkab, siis helistan uuesti häirekeskusesse, seni aga jälgin juhi tegevust. Juht otsis parkimiskohta ja parkis veoki ära, siis aga nägi, et teen oma auto kõrval suitsu, pani järsult tuled peale ja lahkus tanklast.

4.37 helistasin häirekeskusesse ja teatasin, et veok on jälle liikvel Tallinna poole.

4.49 helistasin mehele, kes oli Märjamaal mulle helistanud, kuna häirekeskusesse helistades pidin iga kord uuesti rääkima, mis juhtus, kus juhtus ja kellega juhtus. Et antud inimesega oli infovahetus kiirem, siis tegin selle valiku ja teavitasin teda, et veok on Varbola bussitaskus seisma jäänud. Veok lasi mind mööda ja jätkas sõitu Tallinna poole. Uurisin, kus maal on politsei, ja sain vastuse, et kohe varsti peaks nad meile järele jõudma. Jäi kokkulepe, et jälgin veokit ja annan teada, kui miskit muutub. Kernus jäin ise korraks bussitaskusse, lasin veokil mööduda ning haakisin end jälle talle kannule.

4.59 helistasin jälle politseinikule ja teatasin, et veok läks Kernu Premium 7 tanklasse. Mees tänas mind minu teo eest ja nentis, et arvatavasti me enam suhtlema ei pea, sest patrull on kohe-kohe kohal.

5.01 helistasin siiski tagasi ja teatasin, et veok asus jälle Tallinna poole teele.

Tanklast umbes kaks kilomeetrit edasi peatas veoki politseipatrull. Peatusin patrulli taga ja jälgisin tegevust. Umbes viis minutit hiljem lasti veok tagasi teele ja tuldi minuga vestlema. Sain teada, et õnneks oli juht kaine, kuid tema kummalise liikluskäitumise põhjustas tõik, et ta sõi rooli taga.

Kahetsusväärseks teeb loo see, et inimene põhjustas oma käitumisega olukordi, kus raske liiklusõnnetus oli sekundi murdosa kaugusel, kuid talle ei tehtud mitte midagi peale noomituse. Samuti ei tehtud talle põhjalikku kontrolli, ainult puhuma pandi ja sellega asi lõppes.

Politseid ootasin ma üle tunni ja läbisin selle ajaga 69 kilomeetrit, jõudes Pärnumaalt Harjumaale. Miks võttis reageerimine nii kaua aega? Inimesi kutsutakse üles märkama, mis meie ümber toimub, ning kahtlastest asjadest häirekeskusele teada andma, kuid kas sellel on mõtet?

Kohale tulnud politseinikud ütlesid, et nemad said olukorrast teada siis, kui mina olin Märjamaa tanklas, ning asusid kohe meie poole teele. Pärast esimese kõne tegemist aga võttis minul Märjamaa tanklasse jõudmine aega ligi 35 minutit. Mis sel ajal toimus?

Vastab Pärnu politseijaoskonna patrullitalituse juht Henry Murumaa:

Tähelepanelikest kodanikest on alati abi ja reeglina me reageerime sellistele teadetele kiiresti. Antud juhul peab kodaniku ees vabandama. Kurb, et kõne sissetulekust kuni selle edastamiseni patrullidele läks liiga kaua aega. Seda ei tohiks juhtuda. Kahjuks hetkel ei saa me kindlalt öelda, kas tegu oli tehnilise rikke või inimliku eksimusega. Sellegipoolest saame selliste vigade avastamisel muutuda veelgi paremaks ning meil on sellest juhtumist ainult õppida.