Lugesin Katrin Lusti juttu müüjatest ja kontrollkliendist. Minulgi hakkas kurb.

Mul on lihtsalt tunne, et tööandja (kas siis omanik või sageli ka palgatöötajast ülemus, keda võiks nimetada nimega "kubjas") on kaotanud silmist prioriteedid. Selle, mis on oluline ja mis mitte. Või on oma osa selles ka kliendil? Kas kliendid ootavad, et müüja või teenindaja oleks iga hetk valvel ja valmis?

Tegelikult võiks asju alati laiemalt näha. Kui on tegemist väikese poe või söögikohaga, siis milleks suhtuda halvasti, kui teenindaja klientide puudumisel hetkeks maha istub ja puhkab? Puhanud inimene on teatavasti rõõmsam ja teotahtelisem. Isegi seadus näeb puhkepausid ette!

Muidugi võib alati leiduda mingeid muid toimetusi, mida klientide puudumisel teha. Aga ega töö ju lõpe kunagi... Pealegi on võimalik, et kõik tähtsamad asjad on tehtud. Või mis on siis müüja või teenindaja ametikohustused selles konkreetses töökohas? Võib-olla ta ei peakski rohkem tegema, kui ainult kliente teenindama? Või kui peaks, siis kas tööandja teda selleks motiveerib? Milles see kajastub?

Preemia maksmine oma suva järgi on Eesti tööandjate põhitrikk. Põhipalk on väike ja lisatasu sõltub tegelikult täielikult tööandja suvast (isegi kui väidetavalt kehtib mingi süsteem).

Nii töötavadki inimesed nagu orjad. Töökohtade valik on väike ja kartuses tööd kaotada ei julge inimesed enda eest seista. Välismaale tööleminekut ei saa samuti pidada pikaajaliseks ja eluterveks lahenduseks, eriti lastega perede puhul.

Või kas me seda siis tõesti tahamegi, et Eesti inimene lihtsalt ära läheks, kui ta siin rahul ei ole? Mis lahendus see on või kelle jaoks Eestimaa siis üldse olemas on?

Tagasi teema juurde. Olen ise töötanud teenindajana kohas, kus ülemuseks oli firma omanik. Hoolimata sellest, et kõik toimetused olid tehtud ja kliente polnud, ei tohtinud keegi omaniku nähes hetkegi niisama seista. Nagu ta ise ütles:"Sa seisad siin minu raha eest?" Mida sellise suhtumise peale öelda. Loomulikult ei austa keegi sellist inimest ja hirmuvalitsus pole mingi juhtimine. Küllalt sai muidugi tolmulapiga ikka ja jälle samu kohti hõõrutud, et ainult saaks näidata, et sa midagigi teed. Seda ettevõtet pole enam ammu olemas.

Tahaksin firmaomanikelt nii väga küsida: kui firma raha on sinu oma ja töötajad peaks elama ainult sinu armust, siis milleks sulle üldse töötajad? Kui töötajad pole mingi väärtus, siis teegi kõike ise!

Pealegi - ettevõtte raha ei kuulu omanikuke, vaid ettevõttele. Selle raha loomises on osa kõigil töötajatel. Eesti ettevõtjad ei saa sellest sageli aru. Või ei taha saada.

Töötaja peaks olema partner, mitte ori. See ei ole ühesuunaline tee. Ettevõtjal, kui tugevamal (ja võiks ju olla, et ka targemal) poolel oleks minu arvates siin vaja ise algust teha. Hea suhe algab omanikust ja küllap leiab ta siis ka töötajad, kes samaga vastavad.

Kui mõni omanik jääb kindlaks, et töötajad on alati rumalad ja pahad, siis palun väga - ära ole ettevõtja. See on ka täiesti vabatahtlik tegevus. Või tee kogu töö ise ära. Sest kõik teised on ju niikuinii tänamatud ja mõttetud.