Lugeja: kui suures ulatuses pean ma lastele valetama, et politsei on hea ja aitab?
Mina austasin eluaeg politseid - täpselt niikaua, kuni mul nendega ise pistmist tuli. See juhtus nii, et ma pöördusin politseisse avaldusega, paludes abi. Paraku see, mis sealt tuli, oli uskumatu. Nägin politseinikku esmakordselt lähedalt ja see mulje hävitas kahjuks igasuguse usu jõustruktuuridesse.
Politseiniku käitumine oli pehmelt öeldes ebaprofessionaalne, olukorda süvenematu, erapoolik ja emotsionaalseid hinnanguid pilduv. Oli kaugele näha, et tema ainuke soov oli tülikast vägivallatsemise eest abipalujast kähku ja vahendeid valimata lahti saada.
Kui ta lõpuks, pärast suuri minupoolseid jõupingutusi, vägivallatsejale helistama vaevus, saatis viimane ta pikalt ning jätkab terroriseerimist endises vaimus. Pärast seda juhtumit näitavad isegi mu lapsed igale mööduvale politseiautole keelt. Mul ei õnnestunud juhtunut laste eest varjata ega neile lõpmatuseni valetada.
Olen neid keelanud, kuid kui suures ulatuses pean ma oma lastele valetama, et politsei olevat hea ja aitab? Politsei maine sõltub ikka natukene politseist endast ka. Kui meie ühiskonnas levib üha enam teadmine, et politsei mõte on ainult trahvi teha, ent vägivalla või kestva terroriseerimise ohvriks langedes on ainukene lahendus omakohus, siis pole ime, et politseid ei austata kummaltki poolt - ei abipalujate ega pättide poolt. See on tegelikult väga kurb tendents. Aga kes on selles süüdi?
