Kui Jevgeni Ossinovski veidi rohkem kui aasta tagasi SDE esimeheks valiti, siis võisid vasakpoolse maailmavaate pooldajad loota, et lõpuks ometi liigub erakond tsentrist vasakule. Sotsid on olnud valitsuses alates 2014. aastast ning varasemalt ka Ansipi valitsuses. Oma viimastes väljaütlemistes on Ossinovski rõhutanud, et erakond seisab oma maailmavaate ja inimväärtuste eest, kuid poliitilisest tegelikkusest tingituna on tehtud hulgaliselt maailmavaatelisi kompromisse ja järeleandmisi.

Oma 18. mai kõnes tõi erakonna juht esile ühe suurtest saavutustest: viimati avanes aken aastal 2014, kui sotsid valitsusse läksid ja tegid otsuse, mis oli poliittehnoloogiliselt täiesti jabur: tõstsime kooseluseaduse lauale ja tegime selle seaduse ära. Tõsi, see oli maailma tasemel algatus, kuid seda ei saa esitleda võiduna - seadus võeti vastu Riigikogu koosseisu lõpus. Sellest tulenevalt lükati kogu poliitiline vastutus ja rakendusaktide vastuvõtmine järgmise koosseisu õlgadele. Kas põhimõtteline ja oma vaadetes kindel erakond jätab nii tähtsa maailmavaatelise küsimuse kellegi teise lahendada?

Kui sotsid leiavad, et ühiskonna lõhenemine on ohtlik ning ainult ühtsus tagab turvalisuse ja edu, siis kuidas peaks lugeja suhtuma nn "idiootse Eesti kõnesse". Erakonna esimees tunnistab, et Eestis on rohkelt majanduslikes raskustes ja riigis pettunud inimesi ning väidab, et tahab neid aidata. Kui samas kõnes võrdleb ta nende poolt toetatavat erakonda natsidega, siis ei aita see pingeid maandada. Kui Ossinovski eesmärgiks on võita nende samade inimeste usaldus ning viia läbi reformid, mis ühiskonna lõhesid leevendaksid, siis ei tasu EKRE toetajat natsionaalsotsialismi pooldajaga samastada.

4. juunil Jõhvis peetud kõnes võttis Ossinovski aga veelgi huvitavama seisukoha. Kõnest jääb mulje, nagu SDE polegi viimased 2 aastat valitsuses olnud: "viimase viie aasta jooksul on Euroopa ühes vaeseimas riigis on majanduskasvu viljad läinud ebaproportsionaalselt neile, kelle sissetulekud juba olid head."

Ossinovski diagnoos on õige - Eestis on palgalõhe probleemiks, kuid seda vastutust ei saa veeretada ainult paremerakondade kaela. Viimasest neljast valitsusest on SDE kuulunud kolme koosseisu. Võitlus sotsiaalse võrduse eest peaks olema vasakerakonnale põhimõtteline küsimus ning kui lahing ebavõrdsuse vastu pole õnnestunud siis kannavad sotsiaaldemokraadid selle eest sama suurt vastutust kui valitsuse paremerakonnad. Meenutuseks: 2009. aastal lagunes võimuliit seetõttu, et toona otsustasid sotsid oma vaadete eest seista.

EKRE väidab, et nad ei taotle Eesti isolatsiooni ja lahkumist Euroopa Liidust, kuid on võtnud selge seisukoha praeguste sündmuste ja seadusloome vastu. Hüpoteetilise küsimusena: kui EKRE oleks valitsuserakond, siis kas nad taotleksid ELilt eritingimusi ning võtaksid juhtpositsiooni Euroopa Liidu reformimisel? Kui vastus on jaatav, siis miks peaksid teised liikmesriigid nendega nõustuma. Meil ei ole samasugust majanduslikku ja poliitilist mõju nagu Suurbritannial. Kui nad reformi ei taotle, siis on nende retoorika lihtsalt populistlik. Esimene variant nõrgestaks meie sidet Euroopa Liiduga (tegemist pole isolatsiooniga, kuid sellegipoolest). Teise variandi puhul loobuksid nad aga oma "vankumatutest" põhimõtetest.

Sarnaselt sotsiaaldemokraatidele väidab EKRE, et nad ei ole ühiskonna lõhestajad vaid liitjad, kuid millises kontekstis on Mart Helme suhtumine kohalikesse venekeelsesse elanikkonda või n-ö "liberastidesse" liitev seisukoht? Ma tean, et tegemist ei ole rahvuskonservatiivse erakonna valijaskonnaga, kuid 30% Eesti elanikkonast käega löömine ei saa olla rahvast liitev seisukoht. EKREt häirib ka süüdistus, et nad esindavad Kremli agendat. Putin on koos õigeusu kirikuga võtnud Euroopa kristluse kaitsja positsiooni: geide-vastased seisukohad, mandunud lääne süüdistamine, tahtlikud või mitte, kuid need vaated Putini režiimi ja EKRE vahel kattuvad.

Küsimus ei ole selles, kas need vaated on õiged, vaid isa ja poeg Helme ei saa teha üllatunud nägu, kui need sarnasused esile tuuakse. Samuti esitletakse end ausa uue erakonnana, kes räägib poliitilisest olukorrast otsekoheselt ning osutab ühiskonna murekohtadele. Neil tasuks neid väärtusi ka kehastada. Isal ja pojal Helmel on osalt õigus - meedia võimendab nende erakonna seisukohti, kuid selle ohvriks langevad ka teised parteid. Kui SDE liige külastaks Venemaal mõnda vasakäärmusliku organisatsiooni, nõnda nagu R. Kaalep USAs rahvusäärmusliku foorumit, siis oleks kajastus meedias samasugune.

Kui mõlema erakonna esimehed räägivad põhimõttelisest vastasseisust, siis tuleks neid põhimõtteid ka positiivse programmi vahendusel esitleda. Poliitika on kompromisside kunst ja just seetõttu ei saa kumbki pool kasutada argumendina moraalset õigust.