Tõsi ta on, et kaubanduskeskustes kohtab tihti hängivaid noortegruppe, ka ajal, mil neil pole seal üldsegi põhjust olla. Samal ajal võiks nad olla hoopis koolis. Muidugi tekitavad küsimusi ka täiskasvanud – kuidas saab keset tööpäeva olla poes rõve järjekord? Kas inimesed ei peaks samal ajal hoopis tööl olema?

Õpetaja räägib, et öösiti istutakse sotsiaalmeedias. Tõsi küll, aga enne internetiajastut loeti öösiti raamatuid, kas või pimedas teki all taskulambiga. Ikka uneajast.

Lapse ja nooruki unevajadus on täiskasvanu omast suurem, kuid paraku algab nende argipäev tihti täiskasvanute omast varemgi. Miskipärast algavad tunnid koolis kell 8 hommikul. Kooli tuleb aga reeglina sõita ühistranspordiga, sest autosid lastel pole. See lükkab äratuse veel varasemaks.

Alles magaval organismil puudub igasugune söögiisu, ja isegi kui lapsevanemal õnnestub võsukesele paar võileiba või pudruampsu sisse ajada, siis lõunaks on ikka kõht jubedalt tühi. On täiesti normaalne, et laps on söögivahetunniks näljane. See ei tähenda tingimata, et vanem oleks ta näljasena kooli saatnud.

"Samadel lastel on käes nutitelefonide uuemad mudelid ja seljas korralikud riided..." Ega ikka ei ole küll kõigil lastel uuemad mudelid. Paljudel on vanemate vanad telefonid või siis odavad nn rahvamudelid. Ja milline vanem saadaks lapse kooli räbalates või kaltsudes?

Tänapäeval veedab laps suure osa ajast kodust eemal juba enne kooli, nimelt lasteaias. Paljud käitumismehhanismid kujunevad välja just seal ning lapsevanema rolliks jääb pelgalt teiste lastega koos viibimise tagajärgede silumine.

Nooruk tahab olla armastatud ja tunnustatud just oma eakaaslaste poolt. Olla kiidetud pensionäride klubis ei tundu teismelisele kuigi ahvatlev.

Noored on lärmakad ja joviaalsed, möllavad hormoonid ja konkurents. Tahetakse teistest kõvem tegelane olla. Heade õpitulemustega aga saavutatakse parimal juhul klassikaaslaste vaikiv lugupidamine, halvimal juhul heidiku staatus. Keegi ei taha enda sekka lõbutsema ujedat ja manitsevat pidurit – täiskasvanutele pugejat. On ka vana tõde, et sigadused pannakse ikka toime kambakesi.

Oluline asi, millele pika ja toreda artikli kirjutanud õpetaja üldse tähelepanu ei pööra, on noore enda vastutus. Tänapäeva noor ei vastuta praktiliselt mitte millegi eest.

Ühiskondlik suunitlus vabakasvatusele, kus lapsed on kui pühad lehmad, on lükanud piirid kaugustesse, ja neistki astutakse süüdimatult üle. Täiskasvanu autoriteet on seetõttu nõrgenenud ja kohati muutunud olematuks.

Mis need vanemad teevad? Ah, mölisevad natuke ja siis annavad andeks. Mis see õpetaja teeb? Mitte midagi. Enamik koolilapsi ei tea kodutöidki, kui vanemad pole neid e-koolist järele vaadanud.