Raha peab olema patsiendiga teisiti seotud, sest perearstikeskus ei ole kindlustusfirma, et võtab patsiendi kohta X summa sisse ja siis juhus (või ärijuhtimine) mängib talle kätte, kas peab patsiendi peale kulutama 0 või 100 korda X summa.

Näide elust enesest. Läksin perearsti juurde pikaajalise kõrvetiste ajaloo ja maopiirkonna rõhuva tunde pärast kuna lugesin, et olemasolevad tunnused võivad ka maovähile viidata ning vähi korral tuleb vähk avastada võimalikult kiiresti (kohe uuringud teha!) Kuigi olen aastaid tarvitanud kõrvetisehoogude mahasurumiseks omeprasooli siis perearst ilma mingisuguste uuringuteta ütleb, et võtke paar kuud omeprasooli ja kui ära ei kao siis vaatame, mis edasi teha.

Helicobakter pylori analüüs soostuti tegema minu initsatiivil (kes on siin arst, mina või perearst!?), tulemus oligi positiivne ja ravima. Mitte ühtegi muud analüüsi ei tehtud ega vajalikuks peetud, tegelikult ei peetud alguses isegi mitte seda bakteri analüüsi vajalikuks. Kui nüüd aastaid on bakter mõllanud, äkki oleks mõistlik uurida, ega vähki pole? Ei, teeme anitbiootikumikuuri bakteri vastu ja edasi võta mõned kuud omeprasooli, uuringutega pole mingit kiiret! Kui probleemid jätkuvad, küll siis vaatame. Pikendame omeprasooli kuuri vms?

Ja siis ajakirjanduses arstid kirjutavad valeravidest (alternatiivmeditsiinile suunatult küll) ja sellest, et patsiendid jõuavad arsti juurde alles siis kui probleemid on juba liiga suureks kasvanud. Mis vahet on, kas valeravi on alternatiivmeditsiini oma või pärismeditsiini oma? Valeravi on valeravi! Ilma uuringuteta rohtude väljakirjutamine on loterii ja julgen arvata, loteriid perearstid valdavalt praktiseerivad.