Kuid enne, kui pikemalt juttu puhuma hakata, oleks viisakas tuttavaks saada. Olen naine, kes  on eluaastatelt viiekümnele lähemal kui kolmekümnele. Kuna mu vanemad on ammu manalateed läinud, ei saa ma neile etteheiteid teha seepärast, et nad on mind maailma loonud niisugusena, nagu parasjagu olen – kasvult lühike ja kehatüübilt pirni sugemetega liivakell. Viimane tähendab seda, et kõik vöökohast allapoole jääv ei vasta kümneaastase poisikese ümbermõõtudele.

Kahjuks ei saa ma juba oma pikkuse või õigemini lühiduse tõttu kanda rõivaid, mille suurusnumbrit illustreerib R. Püksisääred võib ju lühemaks teha ja samuti käised, iseasi muidugi, kas vöökoht õigel kohal asetseb. Aga siin on asi pigem põhimõttes: kui ma olen riidetüki eest kena hunniku raha lauale ladunud, siis tahaks teda ikka valmis kujul, mitte kodus kohendama hakata. Tee siis ise ja ära vingu, võiks öelda. Müts maha kõikide nende ees, kes ise leiba küpsetavad, maju ehitavad, autosid konstrueerivad-monteerivad, aga ma eelistan nii mõneski valdkonnas professionaale isetegevusele. Pealegi on inimesed endale ameti õppinud ja laskem neil sellega ka leiba teenida !

Ja juba ma kuulengi kommentaare, et ajal, mil paljud on õnnelikud, kui üldse midagi selga osta suudavad, on kohatu viriseda selle üle, mida ja kuidas inimesed kannavad. Loodan selle pahameelenurina summutada ülestunnistusega, et olen eluaeg saanud väikest palka ja iga kobedam riidetükk on tähendanud millestki loobumist. Kuna laste kõhu kõrvalt näpistada ei olnud võimalik, jätsin iseennast karistuseks lõunasöögita, kui riidepoes patustanud olin. Hetkel olen koguni töötu. Just tänu viimasele faktile on mul aega sagedamini kaubanduskeskusi külastada ja kiirustamata enda ümber ringi vaadata. Tegelikult tahtsin teoreetilisel tasandil katsetada, kui lihtne või keeruline on  olenemata hinnast  oma suurusele ja kõrgendatud nõudmisele vastavaid rõivaid leida.

Kui olin laps, käisin tihti koos emaga teises maakonnas elaval vanaemal külas. Teekond oli pikk ja tülikas: kõigepealt sõitsime oma maakonna keskusesse, sealt naabermaakonna keskusesse ja siis kolmanda bussiga vanaema kodukülla. Nende reiside lahutamatuks osaks oli bussijaamades istumine ja aja parajaks tegemine. Ja mida muud oligi rahvarohkeis kohtades teha kui inimesi vaadata? Ilmselt sai just sealt alguse mu kõrgendatud huvi inimeste ja nende riietuse vastu. Algul näitas ema mulle, miks mõni mees või naine talle silma jäi ja alati lisas ta ka selgitusi, miks kõnealune ta tähelepanu pälvis.  Varsti hakkasin ise kokkusobivaid värvitoone, kenasti langevat kangast või figuuriga sobivat riietust märkama. Loomulikult käis kogu suhtlus sosinal, ega me siis valjuhäälselt kedagi arvustanud :).

Kui näete poes kedagi riideeset tagurpidi pööramas ja siseõmblusi uurimas, siis teadke, et see olen mina. Kui mingi õmblus ei ole kangaservaga rööbiti kohas, kus see peaks olema, siis on tegemist praagiga. Liiga paljudest tükkidest kokku õmmeldu tekitab mulje, et tegu on ülejääkidest kokku klopsitud rõivaesemega, mis pole oma hinda väärt. Ja need lugematud pandlad, needid, tõmblukud ja muud läikivad kulinad näitavad ilmekalt, kuidas naisi ja harakaid ühele oksale istuma sätitakse.

Hiljuti Ülemiste keskust külastades tegin ühele mantlipoele mitu tiiru peale, leidmata seda, mida otsisin – pikka musta värvi kapuutsiga mantlit number 36. Kui siis müüjanna küsis, kas ta mind kuidagi aidata saab, paristasin oma soovi talle välja, vist lootes, et ta kohe-kohe tagaruumi tõttab ja soovitu sealt välja toob. Küsisin, miks on kõik mantlid suurte lötakate kroogitud kraedega, aga mitte ühtegi kapuutsiga.
„Praegu on niisugune mood“, vastas teenindaja end usalduslikult minu poole kallutades. Selles liigutuses oli ühtaegu nii vandeseltslikkust kui ka leplikku nentimist, et jah, moe vastu me ei saa. Mood on nagu vääramatu jõud, mis sunnib inimesi oma tujude järgi riietuma. Just mood oli see kuri deemon, kes mõned aastad tagasi sundis müüma vaid ülimadala vöökohaga teksapükse, mis lahkelt kandja kannikatevahet demonstreerisid. Moe süü tõttu rippusid riidepuudel vaid kitsad niinimetatud pliiatsseelikud ja mitte ühtegi alt laienevat, A- siluetiga. Oo jaa, ma mäletan väga hästi, et ajal, mil meie kauplused müüsid täisvillaseid ja karusnahast kraega mantleid, õhkasime meie impregneerriidest „soome mantlite“ järele.

Üheksakümnendate alguses, kui vabas maailmas mässasid loomakaitsjad ja käis üleüldine vatjovkastumine, õnnestus mul ametiühingu liinis Soomes käia. Meie, provintsidaamid Valgast ja Põlvast, esinesime kaamelivillastes mantlites ja ümber kaela keerdunud surnud rebastega. Ühel trenditeadlikumal pealinna daamil oli siiski juba moodne mantel ja ega me teda vähe kadestanud. Vatijope- Soomes võisime küll oma garderoobiga mingi rikkurite grupina mõjuda . Tavapäraselt sai ka mõned pudelid hundijalavett kaasa võetud. Ja arvake ära, mida ma siis selle müügist saadud rahaga tegin? Ostsin jope, mille pealisriie juba peale paari pesukorda end ehtsa sitsina esitles. Mood ju kohustab.

Nüüd, mil omaenda nahk närtsima kipub, tahaks ühe rohkem abi saada kenast riietusest. Noor inimene on ikka ilus, käigu ta kasvõi kartulikotis. Eks need, kellel fassaad enam piisavalt sile pole, kipuvad seda sisemise ilu juttu veeretama, aga ega nad isegi seda tõe pähe võta – iseenda üle on kõige ohutum naerda. Kuid on ka üks üsna tõsiselt võetav argument, miks moetööstus võiks rohkem küpsemas eas kliendile orienteeruda: just keskealiste või pisut vanemate naiste käes on raha, mida enda tarbeks kulutada, sest lapsed on oma elu peal ja eluasemelaenud makstud või üldse võtmata. Kaubamajas üleriiete osakonnas tahaks küll valju häälega karjuda.  Missugune materjali ja tööjõu raiskamine! Hunnikute viisi tepitud, krousitud, needitud läikivast materjalist maeiteamisasju. Soliidsemad mantlid on omaette sektsioonis ja palju neid just pole, väiksematele numbritele ei saa üldse pihta. Iga mudeli erinevat suurusnumbrit on müügil vaid üks eksemplar ja kui see on müüdud, siis juurde ei tule ka. Võtaks siis number 54, ikkagi rohkem riiet sama raha eest?

Starost ne radost, ütlevad venelased. Eks katsu oma töntsidel jalgadel moega võidu joosta, mis igal hooajal vahetub, aga ise tahaks hoopis midagi ajatut ja äraproovitut. Kui ema manalateele olin saatnud ja tema elamist korrastasin, leidsin tema riidekappidest mitu kena palitut, mida isegi selga oleksin tihanud tõmmata, kui vaid suurus klappinuks. Ostaksin meelsasti mitu paari Karma- nimelisi viigipükse, mida 2004. aasta sügistalvel Christine Collection´i kaubamärgi all müüdi. Need olid lihtsad, ilma ühegi liigse detailita ja alt laienevate säärtega, nii et ka kaalukama ahtriga naine võis end neis mugavalt tunda. Paraku peab moetööstus igal hooajal eelnevast erinevad mudelid müüki paiskama, muidu ei ole disainer oma palka ju ära teeninud, olgu selleks uuenduseks kasvõi ainult paar nööpi või topeltõmblus ühekordse asemel.

Viimases hädas olijatele on ju pakkuda veel üks väljapääs- individuaalõmblus. Olen ka selle võlud ja vaevad ära proovinud. Kõigepealt pead sa sobiva kanga leidma, siis õmblejale oma soovid selgeks tegema, proovides käima. Minul juhtus nii, et soovisin kõige lihtsama lõikega alt pisut laienevat seelikut, aga esimesse proovi minnes avastasin ehmatusega, et välja oli lõigatud seelik, mis puusade ümbert oli kitsas ja alles allääres laienes. Mis teha – olime ühte ja sama mõistet lihtsalt erinevalt tõlgendanud. Ma ei saa õmblejannat ka süüdistada: just niisuguse tegumoega seelikud olid hetkel moes ja moega, teadagi, on mõttetu rinda pista.

Kolmenädalase shoppamistuuri tulemusena õnnestus  mul oma unelmate garderoobi leida vaid kaks rõivaeset: poolvillane pihikseelik (Bastionilt, väga hea lõige) ja viigipüksid (Gerry Weber, arvestatud ka mittestandardse kehaga kliente). Nii et tuleval talvel võite mind leopardimustrilises pihikseelikus ja paljais sukis ringi kalpsamas näha, sest mantlit ja meelepäraseid saapaid paraku leida ei õnnestunud. Loodetavasti õnnistab taevaisa meid sooja talvega :). Õnneks oli see katse hüpoteetiline ja majanduslikus mõttes täiesti ohutu. Kui nüüd tänaval mõnd eriti elegantset ja stiilset isikut näen, julgen arvata, et ta kas nägi oma elegantsi nimel tohutut vaeva või hankis  garderoobi välismaalt.

Olgu sellega, kuidas on, inimesed käivad endiselt riides ja kui hästi ning mugavalt nad ennast seejuures tunnevad, ei ole mitte kellegi teise asi.

Mister Moodi tahaksin aga küll mõnes pimedas kangialuses kohata, et temaga üks tõsine jutuajamine maha pidada.