Hiljuti laineid löönud 12-aastase tüdruku lugu näitab selgesti, miks ei julge paljud meeste vägivalla ohvriks langenud naised politseisse minna – nad ei saa abi. Põhimõtteliselt on ohvri sõna ründaja sõna vastu. Kui ei ole just tõendeid üüratust füüsilisest vägivallast või spermat, siis "pole võimalik süüdistatava süüd tõestada".

Toon näiteks India. Kultuur eeldab, et abielludes on pruut süütu. Ometi vägistatakse sealgi naisi. Paljud neist ei lähe politseisse, sest maine saab rikutud ja keegi ei soovi nendega enam abielluda. Lisaks nad tõenäoliselt kaotaksid ja jääksid hoopis ise süüdi. Eestis ei taheta samuti ise süüdi jääda.

Hirmutav on, kui paljud kuriteod seetõttu avalikkuse ette ei satu. Ma ei väidagi, et vaid Eestis nii juhtub. Kindlasti juhtub ka teistes Euroopa riikides.

Kui Indias oli uudis, kus vägistamise tagajärjel suri noor naine, tulid naised tänavatele protestima. Ka Eestis on võimalik näidata oma hukkamõistu süüdistatavate suhtes, allkirjastades kaks internetis ringlevat petitsiooni:

ja

Isegi kui petitsioonid ei suuda juhtumit mõjutada, saab vähemalt ohver emotsionaalset tuge sellest, et inimesed hoolivad. Ja mehed, palun õppige enda vägivalda kontrollima! Ka naised on vahel vihased, aga me ei jookse kohe mehi metsa viima ega neid vägistama.