Joobes juhtide arv on olnud iga-aastaselt märkimisväärselt suur, ent on paar märkimisväärset sündmust, mis kasvatasid liiklusrikkumiste – nii kiiruseületamiste kui joobes juhtimiste – arvu oluliselt.

Need juhtumid olid seotud Joosep Laiksoo ning Mikk Segeriga. Ja veel paar taolist n-ö prominentide poolt põhjustatud suurt liiklusõnnetust. Inimesi kainestas veidi nende juhtumite sisu, hukkunute arv ja traagika, aga kõik see kurbus ja kaastunne hajus, kui needsamad mõrtsukjuhid kohtus kas õigeks mõisteti või siis väga leebe karistuse said.

See näitas ülejäänud liiklejatele, et "tee, mida sa teed, karistus on niikuinii naeruväärne". Sedasi istutaksegi rooli pärast grillpeol joodud paari õlut või hommikul eelmise õhtu peost veel täielikult kainenemata.

Loomulikult on selles süüdi juhid, kes sedasi seaduskuulmatult käituvad, ent eeskuju on neile andnud riik ise, kes oma väidetavalt sõltumatu kohtuvõimu või siis liigleebete seaduste läbi on loonud olukorra, kus isegi inimohvritega lõppenud liiklusrikkumised päädivad ühiskonna silmis naeruväärselt kergete lahendusega.

Maanteeamet ja teised ametkonnad võivad kurvastada kehva liikluskultuuri üle palju tahavad, ent põhjus peitub riigiameteis endis. Nagu öeldakse: kala mädanemine algab peast.

Kuni ei muutu riiklik suhtumine, kohtuvõimu leebus, onupojapoliitika ja riigiesindajate endi üleolev käitumine, seni pole riigiameteil vähimatki õigust kurta selle üle, et mingi valdkond Eestis muutub üha probleemsemaks.