Lugeja jagab kogemust: lubasin oma ämmal ja äial sünnitusele tulla ja kahetsen seda elu lõpuni
Kui sain teada, et olen lapseootel, hakkasin noore usina tulevase emana käima sünnitusmajas igasugustel koolitustel. Ütlen ausalt — see kõik tuleb kasuks! Juba esimesel korral tehti seal selgeks, et see, mida filmidest oleme sünnituse kohta oleme näinud, on reaalsusest väga kaugel. Ei ole nii, et keset sünnipäevapidu, šoppamist või muud ühiskondlikult kasulikku tegevust tulevad veed ära ja siis mu mees või mõni muu kohal viibiv tähtis tuttav karjub ennastunustavalt: „Kutsuge TAKSO!“ Reaalses elgus algavad sünnitused aeglaselt ning kodus jõuab enne haiglasse minekut veel koti kokku panna ja muud tarka teha. Nii mulle vähemalt räägiti. Ja ilmselt nii ka paljudel juhtub, ent mitte meil.
Tegelikult olime mehega plaani välja mõelnud. Tahtsime sünnitusmajja minna nii, et kellelegi ei teata ning uue ilmakodanikuga seal paar päeva tutvuda. Tema sünnist tahtsime kõiki teavitada siis, kui oleme juba kodus. Elu tahtis aga hoopis teisiti!
Paar nädalat enne ennustatud tähtaega jäime mehega koduseks. Külalisi ei kutsunud ning käisime pigem ise väljas. Põhjendasime seda kõigile nii, et ma soovin palju magada ning külaliste kõrvalt ei saa ju öelda: „Vabandage, pererahvas teeb nüüd väikese uinaku!“ Ent ühe külaskäigu ajal õnnestus mul kogemata mobiiltelefon ämma juurde unustada ning ta tuli seda meile ära tooma. Ämmaga saan hästi läbi, kuid me ei ole väga lähedased. Ega seda ei ole minu meeski.
Aga jah, oli laupäeva pärastlõuna ning vaatasime koos mehega telekat kui helises uksekell ning sisse astusid ämm, äi ja mehe õde. Et külalisi kohe välja visata ei ole ka viisakas, läksin neile kööki teed tegema, kuid vee keema panemisest kaugemale ei jõudnud, sest sain aru, et veed tulid ära. Kutsusin mehe ning ütlesin, et ämmast ja kõigist sugulastest tuleb viisakalt lahti saada. Mees läks elutuppa ning ütles vaikselt, et ma plaanisin magama minna ning kas nad saaksid peagi lahkuda. „Muidugi-muidugi“ teatas ämm, ega nad kauaks tulnudki, joovad tee ära ning lahkuvad.
Ohkasin kergendatult, kuid mu õnn oli üürike. Lootevee värv oli selline, et sain aru — tee joomise asemel tuleb kärmelt haiglasse minna. Nii tuli ka kahjuks mehe sugulastele öelda — sünnitus algas, nüüd on minek! Haarasime nurgast oma asjad ning tormasime autosse. Kuidagi imekombel saime kõik asjad kaasa. Kihutasime vist hirmsat moodi, sest ega ma ei mäleta kuidas me sünnitusmaja registratuuri jõudsime ning mis seal tehti. Ainus, mida mäletan, et kui hakkasime sünnituspalatisse minema, siis avastasime koridoris ringi ekslemas mehe vanemad.
Ma isegi ei olnud näinud, et nad olid autosse karanud ning meie järel kaasa kihutanud!
Sain aru, et ka mu mees tardus paigale kui neid nägi. „Miks te siia tulite?!“ karjatas ta poolt oma suguseltsi nähes. Mu lugupeetud ämm tegi suured silmad pähe ja ütles, et aga käiakse nüüd ju nii sünnitusmajas ning nemad ootavad ikka ära kui nende lapselaps on ilmale tulnud. Kuna mul hakkas väga halb, siis ei olnud meil aega nendega seal koridoris vaielda, vaid pidime edasi sünnituspalati poole tormama. Suguselts ei jäänud meist aga sammugi maha.
Jätan vahele kõik korrad kui mu mees ja ämmaemand üritasid neist lahti saada. Kuulsin oma muidu nii vagurat meest isale käratamas: „Misasja sa sellest fotoaparaadist nüüd sätid? Küll me tuleme ütlema millal on õige aeg sisenemiseks ning sinu pilt ei pea küll olema esimene, mis seal palatis tehakse!“ Jah, see kõik oli täpselt nii õudne. Kui valutamisest aega üle jäi, tiirles mu peas pidevalt kujutluspilt, et äi astub kohe sisse ja teeb sekund enne beebi väljumist veel „enne“ pildi ka.
Reaalsus nägi minu jaoks lõpuks välja selline, et sünnitusvaludest hullem oli teadmine, et ukse taga passivad minu ämm, äi ja vennanaine, kes ootavad kannatamatult tulemust. Ja mitte kõige hullem ei ole see, et nad kuulevad mind ehk karjumas, aga hoopistükkis see, et me ei saa mehe ja väikese beebiga omaette olla, vaid koheselt on platsis ka hulk inimesi, kellega peab tegelema.
Ma ei ole pärast seda oma ämma ega teiste mehe sugulastega palju suhelnud. Ent eile käisime nende pool sünnipäeval ning kuulasin, kuidas mu ämm andunult oma sõbrannadele seletas: „Teate, see kõik oli justkui Hollywoodi filmis! Nii põnev! Ma ei jõua oma järgmist lapselast ära oodata!“.
Enne jätan teise lapse saamata, aga teist korda ma seda kõike küll välja kannatada ei kavatse. Ja soe soovitus minu poolt ka teistele — kui te ei taha, et kõik juhtuks nagu filmis, siis veenduge, et teie lähisugulastel on piisavalt oidu ning nad ei roni teiega sünnituspalatisse kaasa. Või kui tõesti on selline oht olemas, siis ärge laste neid sünnitustähtaja lähenedes uksest sisse!
