Lugeja: Inglismaa reliikvia on vabadus
Eriti paneb hämmastama Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri käitumine ja avaldused pärast valimistulemusi, milles soovib ta Inglismaa lahkumisprotsesse alustada nii kiiresti kui võimalik, kuigi just seda "lahutust" püüti ju iga hinna eest ära hoida. Inglismaa eraldus ja peaminister David Cameron lahkus ametist, kuna Inglismaa valis Euroopa Liidust lahkumise. Kuigi, kas mitte Juncker ei peaks ametist lahkuma, kuna ei suutnud Inglismaad liidus hoida? Cameroni soov oli jääda Euroopa Liitu, aga ainult juhul kui liidus toimuksid muudatused, kus liikmesriigid omaksid rohkem vabadust. Teda ja suurt osa Inglismaa kodanike soove Brüsselis eirati ja tulemuseks oligi Brexit.
Inglismaa lahkumisega Euroopa Liidust võib võrrelda Nõukogude Liidu lagunemisega. Arusaadavalt ei saa liitumisprotsesse võrrelda, aga lahkumismotiive saab kindlasti ühendada. Inglismaa tahtis täpselt seda sama, mida endised Nõukogude Liidu Vabariigid tahtsid; iseseisvust, olla peremees omas riigis, kus ei pea teistelt luba küsima, kuidas juhtida oma majandust ja kodanikke. Irooniline on see, et meie vabaduspüüdlusi Euroopas pooldati, aga nüüd ei taheta kuidagi Inglismaa lahkumisse positiivselt vaadata.
Inglismaa on ajalooliselt olnud impeerium/great power ja peaks olema arusaadav, miks liidus olemine ei ole nende prioriteediks, eriti kus "esimest viiulit" tundub mängivat Saksama ja Prantsusmaa. Ka pilk ajalukku näitab, et brittide suhted Euroopa Majandusühendusega – Euroopa Liidu eelkäijaga ei ole olnud ladusad. Naela eelistamine eurole on on samuti üks näide nende erimeelsusest ja ka tõestus, et liidus sai edukalt olla ka ilma ühisrahata.
Mis saab edasi? Kas Euroopa Liit tekitab blokaadi Inglismaale? Kindlasti mitte. Ka Kreekat ähvardati liidust välja viskamisega, aga Kreeka on siiamaani liidus. Inglismaa majandus koos pangandusega on liiga atraktiivsed nii Euroopale kui ka ülejäänud maailmale, et neid saaks mängust välja jätta. Kas Venemaa on nüüd Inglismaale ohtlikum kui paar päeva tagasi? Võib samuti kindlalt välistada. Ameerika väikevend võib ennast edasi rahulikult tunda. Seega võib öelda, et Inglismaa lahkumisele Euroopa Liidust on liiga dramaatiliselt suhtutud. Inglismaa poliitilised, kaubanduslikud ja kaitsealased suhted jätkuvad Euroopaga nagu ennegi ja kui ladusaks need suhted saavad sõltub rohkem Euroopa Liidust kui Inglismaast. Euroopa Liit võiks parem teha muudatused oma struktuurides, enne kui Inglismaale hakkavad järgnema teised liidu liikmed, kes samuti ihkavad rohkem vabadust.
