Kui inimene tööd ei viitsi teha, siis peabki ilma olema. Nii lihtne see ongi. Muidugi hakkab laisk ja looder kohe vastu vaidlema ja leiab 101 põhjust, miks tal tööd ei ole ja miks ta kitsikuses peab elama. Tegelikult on see hale.

Eesti riigi viga on mingi ulmelise "Põhjamaade mudeli" kopeerimine. See näeb ette igasuguseid sotsiaaltoetusi ja tagatisi, mis võimaldab inimesel ilusti ära elada ka ilma tööd tegemata. Kuhu on see Põhjamaade eeskuju viinud? On viinud sinna, kus kohalikud ei taha enam lihttöid teha ja riik on üha enam sõltuvuses sisserännanutest. Kuid ka nemad harjuvad peagi heaoluühiskonnaga, kus lihtsam on igasugu abi ja toetusi vastu võtta kui lihttööd teha.

Selline asi peab lõppema. Igale töötule tuleb anda esimene vaba töökoht ilma valikuvõimaluseta. Kes töökohta vastu ei võta, see ärgu saagu ka mingit toetust. Küll nälg mõistuse tööle paneb ja sunnib tööle minema.

Siinjuures ei räägi ma neist inimestest, kes tõesti on haiged, õnnetuse ohvrid või muul viisil raskendatud olukorras. Neid peab tõesti aitama. Kuid tavalisel tervel inimesel ei tohiks olla mingit vabandust ega õigust loobuda töötegemisest.

Mis puudutab aga igasuguste uute asjade ostmisest, siis see on ka üks suur lollus. Inimesel on eluks väga vähe vaja. Rumal on lasta end reklaamidest ja üha uutest trendidest juhtida lasta. Inimesed on muudetud tarbimishulludeks, kes ostavad ilma endale aru andmata. Saatke selline süsteem pikalt. Olge ise oma peremees. Ostke näiteks kasutatud riideid - pole neil häda midagi. Ja kelle asi see on, mis riideid te kannate? Milline on teie telefon ja tossud?

Inimestele, kes jooksevad üha uute toodete järgi, võib üksnes kaasa tunda. Nad ei ole vabad, nad on tootjate orjad, kes oma raskelt teenitud raha tegelikult mittevajalikele, mõttetutele vidinatele raiskavad. Seega, ennekõike mõistust ja töökust, siis elab ilusasti ära!