Lugeja: heas õudusfilmis ei pritsi veri ega lenda kehaosad
Sattusin lugema üleskutset kirjutada sellest, millised filmid on kõige õudsamad. Artikli kõrval oli pilt mingisugusest elajast või põletatud näoga inimesest. See pani mind mõtlema, et tegelikult on kõige verdtarretavamad filmid olnud minu jaoks just need, kus verd peaaegu polegi.
Julgen öelda, et olen ise tihe kinokülastaja ja mulle meeldib vaadata väga erinevaid filme. Vahel ka õudukaid. Paraku aga on tihti selliste filmidega nii, et nad ajavad hoopis naerma, sest laialt voolav veri mõjub võltsi tomatimahlana ning küljest lendavad jäsemed plastiknuku kätena. Lisaks ei jää sellised filmid ka väga kauaks meelde.
Tahaksin võtta artikli aluseks thrilleri ja fantaasiafilmi "Must Luik". See 2010. aasta film oli kahtlemata üks hirmsamaid filmikogemusi, aga samas ka üks paremaid ja kõige ilusamaid. Tahaksingi öelda, et kõige edukam õudusfilm on tõenäoliselt see, mille ainuke eesmärk ei ole vaatajat hirmutada. "Must luik" rääkis - küll võib olla pisut liiga paisutatult, aga siiski ka kindlasti kohati tõele vastavalt - professionaalse baleriini elu raskusest ja võitlusest. See oli midagi, mis tekitas vastukaja, mida iga filmi puhul ei teki.
Teine aspekt, mis minu jaoks muutis teose hirmsamaks, oli see, et tegelikult räägiti seal just kui millestki ilusast ja kaunist - balletist, tantsimisest "Luikede järvest," see ilu aga oli kontrastis baleriini raske elu, piinade ja peast segase emaga. Heas õudusfilmis peab olema midagi väga ilusat selleks, et seda saaks tuua vastandina millelegi koledale.
Hea õudusfilm peab olema ka psüühiline. Asja teeb põnevamaks see, kui peategelane satub segadusse ja hakkab näiteks kahtlema oma enese meelte selguses. Film peab tekitama pisut arusaamatust nii vaatajale kui ka tegelasele.
Viimaks on oluline ka lõpplahendus. See võib olla kas hea või kurb, aga tingimata ootamatu - või ka lahtine. Nii et vaataja võib ise otsustada, mis edasi saab. Selline lahendus säilitab ka pinget. Kui kõik need eelnevad aspektid on filmis olemas, mõjub see oluliselt hirmsamana kui see, kui karjuv tüdruk jookseb mööda pimedat tänavat ilma peata mehe eest. Hea õuduka puhul on nagu teistegi linateoste puhul tarvis head sisu, mõtet ja pinget.
