Pärnus elades saime naabriks tüseda härra, kes maja ees nonstop suitsu tõmbas. Suitsetamise juurde käisid häälekad köhatused koos mahlakate süljeläratustega. Seda kõike olenemata kellaajast, kuna härrale meeldis ka öötundidel maja ees kontserti anda. Kannatasime olukorda tublid kaheksa aastat ja vahetasime linna.

Tartus tervitas meid uus tore härrasmees, kes armastas koridori põrandale kleepuvaid asju valada. Ka tema ema panus ühiselu hüvanguks oli märgatav: üle 70 aasta vanune daam ei kuulnud enam hästi televiisorit, kuid seda viga ei parandanud mitte kuuldeaparaat, vaid teleri heli põhjakeeramine. Nii sain mina terve päeva oma köögis samu saateid kuulata. Isegi üle kotleti praadimise hääle kõlasid venekeelsed saated sõna-sõnalt.

Viimast idülli nautisime aasta ja kolisime siis umbes kilomeeter eemale. Uues kohas elas teisel pool seina vanahärra, kes puistas hommikul vara oma aknalaua toiduga üle ning nautis terve ülejäänud päeva tiivuliste sõprade toksimist ja siblimist. Vanahärra ülemiselt korruselt ei jäänud alla, aga kuna temal tiivulisi sõpru polnud, siis asus ta innukalt taburetti mööda korterit ringi lohistama. Hommikust õhtuni.

Pärast kõiki neid vintsutusi maandusime Rahu tänaval. Ja teate, mis? Siin ongi rahulik! Ka maja plaan soosib seda, sest korterid on ühendatud poolkorruste kaupa. Alles nüüd saan aru, kui suurel määral mõjutavad naabrid kodutunde tekkimist.

Hea lugeja, anna teada, kuidas sinu naabrid sulle närvidele käivad! Kirjuta aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!