Käisin algul tavakoolis, pärast läksin nn eliitkooli. Esimeses koolis oli mul tundides lausa igav, sest samal ajal kui teised ootasid, et õpetaja töövihiku harjutused ette loeks, olid mul need juba tehtud.

Matemaatika ülesanded lahendasin enne ära, kui õpetaja seletamisega lõpuni jõudis. Lugemiskiirusest ma parem ei räägigi. Istusin pool tunnist lihtsalt tühja ja ootasin, millal teised ka valmis saavad.

Sõpru oli mul vähe, sest klassikaaslased tundusid mulle lapsikud ja rumalavõitu ning tihti öeldi minu kohta kadedalt, et "ta kindlasti tuubib kodus kogu aeg".

Siis vahetasin kooli ja erinevus oli tohutu. Kõik õppisid, vahetundide ajal arutasime ülesannete lahendusi. Sain palju toredaid sõpru, kellega oli alati midagi huvitavat rääkida. Loomulikult ei olnud ma enam oma klassi parim õpilane, aga olin ülirahul.

Õpetajad olid mul selles esimeses ehk nn tavakoolis isegi natuke paremad, aga õpilasele on kõige olulisem just terve klassi ja sõprade suhtumine õppimisse.

Huvitav on ka see, et sinna eliitkooli tegi koos minuga katsed ka minu teine klassikaaslane, kes on pärit nn uusrikkaste perest. Juba varakult hakkas see klassiõde üleolevalt rääkima, kuidas tema mingisse tavakooli küll edasi ei jää ja et tema läheb kindlasti eliitkooli.

Katsetega ta sisse ei saanud ja siis hiljem pidid vanemad minema direktoriga "rääkima". Vastupidiselt kõikidele ootustele ta ikkagi sinna sisse ei saanud, kuigi tema auahned vanemad oleksid selle eest kooli suure summaga toetanud. 

Siiski ei ole eliitkoolid absoluutses mõttes tavakoolidest paremad.

Lapsele, kes vajab rohkem tegelemist ja seletamist, sobib palju paremini mõni väikese õpilaste arvuga kool, kus õpetajatel on õpilaste jaoks rohkem aega.

Eliitkoolides eeldavad paljud õpetajad, et õpilased õpivad ise kõik ära ja õpetaja paneb ainult hinded. Neid lapsi on siiski vähe, kes algklassidest alates iseseisvalt õppida suudavad.

Lapsevanematel jääb kahjuks tihti puudu objektiivsusest oma lapse võimete ja vajaduste hindamisest. Hea hariduse saab ka tavakoolist ja kahju on nendest lastest, kes eliitkooli kiire õpetamistempole järele jõudmiseks veedavad vaba aja koos koduõpetajatega.

Kas tõesti on vaja kogu seda pinget ja stressi, mis lapsele pigem kasu kui kahju teeb? Teame ju kõik, et on üks osa viielisi õpilasi, kes hindeid kogu aeg parandamas käivad ja kelle silmaring on uskumatult piiratud, sest peale koolis nõutud asjade tuupimist neil muu vastu huvi tundmiseks enam jaksu pole.

Minu sõnum lapsevanematele: Laske lapsel lapsepõlve nautida ja valige lapsele kool, kus ta end tõesti hästi tunneb!