Õpetajad ladusid hindeid ja iga klassi järel olid eksamid, algkooli ja keskkolli järel lõpuekamid veel peale kauba ja ülikooli astudes tuli jälle eksameid teha ja tulemust hinnati ikka 5-palli süsteemis. Ja polnud kellelgi probleemi ei laste vajadustega, ega ka sellega, et tuli pähe tuupida igasugust parteipoliitilist jura.

Sisseastumiseks oli ikka lävi, mis tuli ületada. Tollastest õpilastest kasvasid vägagi hinnatud oma ala spetsialistid, teadlased või pedagoogid. Tõsi, ka siis oli häda nende stagneerunud eestiaegsete õpetajatega, kes ei tahtnud kuidagi seda sotsialismust lastele pähe taguda. Tõsi, probleeme oli siis samuti (partei)eliidil, mitte õpilastel.

Tänapäeval on niigi vaat et vabakasvatus, õpetajad peavad kuuletuma õpilaste tahtele ja viimastele jääb õigust ülegi. Tulemuseks on nüüd stress, terviseprobleemid ja lapsed pole ikka rahul. Eriti väljendavad seda rahulolematust igasugused nooremapoolsed spetsialistid, sotsiaalpedagoogid ja muud taolised asjamehed. Sageli pole neil ei kogemust ega ka teadmisi. Säh sulle siis seda kaasajastamist, stagnatsiooni likvideerimist ja vabakasvatust. Äkki see just rikubki meie lapsed? Nüüd on koolikott liialt raske, päevad pikad ja õpetajad ülemõistuse ranged ning nõuavad pidevalt kodutöid ja kontrolltöid, mõnel päeval kohe mitu tükki korraga. Siis on seda stressi üle mõstuse palju.

Kui meie koolis käisime, siis ei teatudki, mis asi see stress on. Äkki ongi tegu rohkem nagu selle polkovniku lese mentaliteediga? Mõeldakse end haigeks ja saamatuks. Kui kass istub puu otsas, on esimene asi helistada päästjatele, peavalu korral tormatakse EMOsse ja kui midagi ei meeldi, pasundatakse sotsmeedias sellest kõigile. Äkki me ise teeme endid sellisteks, kes ei meeldi meile enestelegi?

Äkki ongi see stress sellest, et liiga palju muudetakse, uuendatakse või laidetakse kõik vana ja järeleproovitu maha? Äkki me tegelemegi mingi pseudoprobleemiga? Äkki meil ongi liiga palju neid pseudospetsialiste, teadlasi ja muid asjapulki? Minu meelst ei ole me nii rikkad, et võiksime igasuguste rumalustega katsetada. Kui ikka kolmandik gümnaasiumi astujaist ei jõua selle lõpetamiseni, siis ehk ongi liiga leebelt sellesse suhtutud? Äkki olekski mõttekas raha muudesse asjadesse paigutada, kui lasta lastel pedagoogide valvsa pilgu all mõtiskleda, kelleks ikka tahetakse saada või kas üldse tahetakse. Selleks pole ju vaja gümnaasiumi minna. Meil on ju igasuguseid nõuandlaid, kus hoopis kvalifitseeritumat teavet saada ja selleks pole vaja kolme aastat lihtsalt tuulde lasta.

Neist põhjendustest ma ka aru ei saa, kui noored vanuses 16-18 aastat võivad poliitikuid valida, miks nad siis ei oska oma tulevikku selgeks mõelda? Või tuleks poistel see hääletmise õigus ära võtta, sest nad on arengus tüdrukutest mõned aastad maas?
Ma arvan, et pigem tegeletakse iseendi kui laste probleemidega.