Lugeja eestlaste "suhtlemispuudest": pigem võiks puudeks pidada paljude lõunaeurooplaste pealiskaudset pealetükkivust

Eelmisel nädalal kirjutati Ärilehes, et eestlastel olevat raske luua rahvusvahelisi suhteid, kuna nende introvertsust võib suisa suhtlemispuudeks pidada. Sellega on nii ja naa. Ühest küljest oleme tõesti väherääkiv ja introvertne rahvas, aga eks ole ju soomlasedki ja ka teised põhjamaa rahvad introvertsemad kui näiteks lõunaeurooplased.

Ausalt öeldes pole itaallased, hispaanlased ja teised keevalised rahvad päris minu maitse. Olen nendega elus üsna palju kokku puutunud. Pidev lärm ja patramine, ohjeldamatu naer ning kärarikas ja pealetükkiv, kuid samas pealiskaudne suhtlemisviis muutub lõpuks väga väsitavaks.

Nad küsivad palju, aga lihtsalt küsimise pärast. Vastuseid nad justkui ei kuulakski. Kogesin seda aastaid tagasi Hispaanias töötades. Kui ikka üks ja seesama inimene küsib iga kolme päeva tagant sinu perekonna kohta ühtesid ja samu küsimusi, siis tekib küsimus, miks vastused talle meelde ei jää.

Mis väärtus on sellisel pealiskaudsel vestlusel, mille puhul on selgelt näha, et inimene ei süvene oma vestluspartneri juttu, vaid lihtsalt tulistab oma möla? Pigem võiks just nimelt seda suhtlemispuudeks nimetada.

Samas on tõsi, et eestlastel jääb tihti puudu lihtsast inimlikust viisakusest – introvertsuse ja ekstravertsusega ei pruugi sellel palju pistmist olla.