Meil ei ole mingit põhjust venelasi vihata ega põlata. Meie võitsime vabadussõja, elasime üle nõukogude okupatsiooni ning meil on vaba riik, oma keel, valitsus, omad seadused. Oleme omal maal peremehed.

Ometi käitume nii, nagu meile tehtaks pidevalt liiga. Näiteks sellega, et ei räägita eesti keelt. Kui keegi meid vene keeles kõnetab, siis veri tardub soontes (või vastupidi: tõuseb pähe), nagu keegi oleks meile noa südamesse löönud. Peaksime asja rahulikult võtma. See on lihtsalt keel. Keegi ei rünnanud püssiga, keegi ei tule kallale.

Ma tahaksin öelda „Rahu!“ Sõda on möödas, okupatsioon on möödas, vene keel ei ole meile enam ohuks. Kuidas saakski olla, kui enamik eestlasi enam vene keelt õieti ei oskagi?

Kui Eestis elab inimesi, kes on otsustanud eesti keelt mitte osata, siis las nad olla. Kui neile nii sobib ja nad hakkama saavad, milleks neid siis torkida.

Aga ega eestlane muidugi ei saa. Ikka on vaja uurida, mida teine inimene oma magamistoas teeb, mis keeles ta mõtleb, kes ta vanemad on, kust ta juustu saab, mida ta homodest arvab, kas ikka usub evolutsiooni.

Meil ei ole autokraatia, meil on vaba maa. Kui inimene enda veendumusi teisele peale ei suru, on kõik hästi. Kui eesti keele õppimine oleks sunduslik, mis vabadust siin enam oleks. Isegi kui ta elab Eestis. Me kaotaks oma riigis vabaduse, kui sunniksime kõiki ükskeelselt ja sinimustvalgelt mõtlema. Meie endagi mõtted on vahel värvilisemad, vahel aga ainult tähekesed sinisel taustal. Ja võibolla on see isegi suurem probleem.