Lugeja: eestlane kainena peol on nagu peata kana
Tegelikult on peole minna ja peolt koju naasta selge ning värske peaga tunduvalt ja märgatavalt parem kui väsinuna ja alkoholiaurudega. Tundub, et eestlane lihtsalt ei teagi, mis pidu see selline võiks olla, kus viina ei võeta. Ütleme, et keskmine eestlane, sest erandeid on alati ja üldistamine on nagu ikka tänamatu tegevus, mida aeg-ajalt mõtte edasi viimiseks teha tuleb.
Millega tavaline pidu algab? Just - külalised saabuvad või seltskond võtab ette teekonna lokaali, tehakse tervitusnapsud, siis teine ja kolmaski - ja siis lähevad keelepaelad natuke lõdvemaks ning algab sumin. Samas, olete olnud tunnistajaks seltskonnale, kus alkohol on otsa saanud? Pea et ainumas teema on see, kustkohast sellisel kellaajal veel äkki pudeli juurde saaks. Kusjuures tegemist pole paadunud alkohoolikutega, vaid näib tõepoolest, et eestlase peohing on viin, mitte inimesed. Või kujundlikult öeldes: kui seltskonnas on neli inimest, siis viin on viies ja kõige jutukam. Kaine seltskond, eriti kui tegemist on üksteist mitte tundvate inimestega, vaikib nii nagu oleks keegi pulmalauas valjult peeretanud.
Ja millega lõppeb pidu? Kolm eestlast tassivad neljandat koju. Seni kuni kestis, oli eluvinge! Siinkohal ilmestab olukorda hästi lause, mida kuulsin tuttavalt, kes oli jauramil viibides välismaalase "laua alla" joonud: algul muutus hästi elavaks, siis kontaktivõimetuks. Kahjuks on see korraliku peo tegelikkus Eesti mallis - korralik pole nii väga pidu seepärast, et kõik pillimängijad oma pillid kaasa võtsid, kõvasti lauldi ja tantsu löödi ning perenaise head kooki maitsti. Ikka viin, viin, viin.
Mõneti on see isegi mõistetav - ei pea seda õigeks, kuid saan aru - noorest saadik lihtsalt ümbritsev kultuur süvendab ja taob pähe seda, et ainuke pidu ongi see, kus "mönuga vöetakse". Alternatiiv tuleb alles hiljem, kas halbade kogemustega või üleüldise tüdimusega joobes inimeste latramisest - keskeltläbi on piduline võimeline juttu ajama ca 2-3 tundi pärast esimest napsi. Edasi on tark lihtsalt koju ära minna, sest kuuled soigumist, mida esiteks oled juba kaheksa korda kuulnud ja teiseks räägib see mõnest privaatsete faktide kategoorias paiknevast vastassoo esindajaga seotud "vallutusest".
Kuidas tuua muutust olukorda? Otsest viisi polegi. Juba väljakujunenud ja igapäevaselt, sunniviisiliselt pealesurutavat anti-pehmo kultuuri on keeruline välja juurida või tagajärgesid minimaliseerida. Võib-olla tuleks eelkõige panna lapsevanematele südamele, et nad oma võsudele paremat eeskuju näitaksid. Pole ju eriline juhus, et issi ainult punaste põskedega naeratada oskab. Ja põsed pole punased häbist ega külmast.
