Ometigi nii lihtne on Halloweeni ajal ringi joosta ja komme nuruda, ees kole mask, mis pole sugugi pärit Eesti kultuuriruumist. Ameeriklased on selle üle võtnud, kuigi selle päris algus peaks olema hoopis Euroopas (kui mu mälu ei peta, siis Iirimaal).

Ometigi on lapsed varmad Halloweeni ajal ringi jooksma ja komme/raha nuruma. Samal ajal kui meie enda Kadri- ja Mardipäev on tunduvalt keerulisemad nende jaoks. Need on samuti kohe tulemas. 

Kadripäevaks tuleks mõned kadrilaulud selgeks õpida. Halloweeniks pole seda ju ometi vaja, sest piisab koledast maskist ja sinu osa on täidetud. Lause "Komm või pomm" moodustab kolm sõna. Kadrilaul on aga pikk ja seda tuleb esitada nii, et ka seda uskuma jäädaks. 

Samuti Valentinipäev, mis peaks olema siis sõbrapäev. Millest aga on tehtud meie riigis räige kommerts, sest ometi palju lihtsam on minna poodi ja osta nänn, kui seda ise oma kätega sõbrale teha. Nii ongi ostetud asjade "rõõm" ja tihti ka see, et nõudmiste taha rakendatakse sellised võõrkultuurid. 

Kadridele jagati kunagi leiba, õunu, pähkleid. Tänapäeval kuuled aga lapsi küsimas ukse taga, kui nad on selle tee ette võtnud - anna raha! Kas kunagi käisid Kadri- või Mardisandid ukse taga raha nuiamas? Ma kahtlen selles. 

Meie elu on muutumas raha usuks. Kõike arvutatakse rahasse. Isegi tundeid on võimalik raha eest osta, sest ainus jumal, kes meid valitseb, on raha jumal. Nii arvutatataksegi kõik meie pühad rahasse ringi. 

Peale jõule kuuled, kuidas arutatakse jõulukinkide üle - kas see, mis kingiti, oli ikka piisavalt väärtuslik - just raha mõistes? Kuuled, kuidas põlastavalt mõni noor inimene kirub, kuidas vanaema jälle talle jõuludeks villased sokid ja kindad kudus. Mõni targem aga teab siis öelda, et villased asjad maksavad palju. See on nagu lohutuseks öeldud. Ometi see, et vanaema sellesse soki või kindlapaari oma soojad mõtted ja tunded kudus, läheb kaduma.

Nii olemegi läikivate asjade ja modernse maailma näilised orjad. Villase soki karedus ei tekita enam tunnet, et see on kindel. Pigem võetakse seda negatiivse alatooniga - karedus ja ebameeldivus. 

Maailma arengud ja progressid on pannud meid unustama, et midagi lihtsat on ka olemas. Midagi sellist, mille väärtust ei saa hinnata rahasse ja asjadesse. Olemas on meie ajalugu ja see, et kõik, mida me ise teha suudame, on väärtus. Olgu see leib pühapäeva hommikul koduste laual või siis enda tehtud kukekommid pärnaõie siirupist. See on midagi, mis peaks meie ajalugu säilitama. 

Aga üritagem mõelda enne, kui me poes käe selle läikiva paberiga nänni järgi sirutame - ehk oleks targem proovida midagi ise teha - midagi päris, just sellist nagu kunagi tegid meie esivanemad. 

Hinnakem seda, kui keegi midagi ise teeb ja seda oskab. Olgu see siis vanaema sokipaar või vanaisa tehtud pajupill.