Lugeja: Eestis elades peab oskama eesti keelt!
Aastaid tagasi sügisel tahtsin Tallinnas Balti jaamas osta rongipiletit, et sõita külla tädile Keilas. Maalt saabunud kooliõpilase jaoks oli see raske katsumus, sest elektrirongile pileteid müüvas kassas ei olnud eesti keelega midagi peale hakata. Pileti ma lõpuks siiski sain, saatjaks vali torin keskea ületanud kassiiri poolt, kes mõistis ainult vene keelt. Tagantjärele olen mõelnud:
võib-olla oligi parem, et ma enamikku tookord öeldut ei mõistnud.
Vaherepliigina olgu öeldud, et mind ajendas oma mõtteid kirja panema ühe juhtiva sotsiaaldemokraadi 9. mail ilmunud ütelus, et 21. sajandi Euroopas ei tohi riigikeele oskus olla ellujäämise tingimus.
Mõni päev tagasi tundus korraks taas, et möödunud ajad on elustunud. Filtri teel kalmistuvärava kõrval oli pilt viisnurka ja sirpi ning vasarat kandva ordeniga. Haudade vahel, viis aastat tagasi palju
pahandust tekitanud monumendi ümber ja ees marssisid noored, kes kandsid riideid, mida enamik keskealistest ja vanematest meessoost eestlastest hästi teavad, sest on nooruses sarnast vormi pidanud kandma kaks aastat. Kalmistuväravasse oli püsti pandud telk, kus koguti allkirju venekeelse koolihariduse toetuseks.
Venekeelse koolihariduse andmisest maksumaksja kulul on rääkinud ka Tallinna abilinnapea ja mõned Keskerakonda kuuluvad riigikogu liikmed. Kas selle mõtteviisi propageerimist ei tuleks ellu viia mitte Venemaal? Selle tarvis on Venemaal ju isegi riiklikud programmid olemas, millega etnilisi venelasi, kes tunnevad koduma kutset, ümberasumisel toetatakse. Paraku ei ole need kuigi populaarsed. Elu Eestis ja Euroopa Liidus on lihtsalt parem. Kuid soovides elada Eestis, tuleb osata ka eesti keelt ja eriti ei tohiks hullutada lapsi, kelle ees riigikeeleoskuse pärssimine suleb palju uksi siin riigis tulevikus eduka hakkamasaamise teel.
Mõni aasta tagasi astusin Reformierakonda. Ei salga, et avalduse kirjutamise üheks põhjuseks oli Reformierakonna varem antud lubadus, et igakevadine pidu punalippude all, mis Tallinna kesklinnas valusalt eestlaste südameid riivas, lõpetatakse. Mõned ajad hiljem peale lubaduse andmist viidigi Pronkssõdur Tõnismäelt ära Sõjaväekalmistule ja sinna maeti ümber ka trolli ootavate pealinlaste trampida olnud inimeste põrmud. Tookordne akende lõhkumiseni küündinud vastasseis jahmatas valusalt kõiki, kes Eestis elavad. Kuid okupatsioonimeelsed väljaastumised ei saanud Eesti Vabariigis sarnasel moel enam jätkuda.
Viie aastaga on aknad vahetatud ja sinikad paranenud. Kevadel tehtud uuring näitab, et selle aja jooksul on lõimumine Eestis suurte sammudega edasi arenenud. Väga paljud Eesti inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel, oskavad riigikeelt, peavad Eestit õigusega oma koduks ja on selle üle uhked. Kindlustamaks, et kõik, kes Eestis kooli lõpetavad, oskavad riigikeelt, on otsustatud koolide õppe üleviimine eestikeelseks. Kalmistuväravas allkirju korjates seda protsessi tagasi ei pööra.
Mõistan mitte-eestlastest Eesti elanikke, kes tähistavad 9. maid, kui päeva, mil sai läbi sõda, mis nõudis igast suguvõsast vanaisade ja vanavanaisade elusid. Mul ei ole midagi selle vastu, et langenuid meenutatakse ja vanu laule lauldakse. Kuid katseid riiki pöörata ei tohi Eestis sallida. Olen veendunud, et seda mõistavad ka kõik need vanemad, kes oma lapsi juba lasteaiast peale eestikeelse keskkonnaga harjutavad. Tahan neid tänada ja usun, et kõik eestlased peaksid neid lahke sõnaga tunnustama ning toetama. Eestis elades eesti keelt oskamata ei saa. Nii see on ja nii peab see jääma. Järeleandmine tähendaks, et varsti nõutakse vene keele tõstmist riigikeele kõrvale ja kakskeelset asjaajamist. Mis sellele võiks järgneda, jätan siinkohal arvamata.
