Eesti Laulu võistluse vahemulinat kuuldes tuli see mulle uuesti meelde. Jah, meie huumor kujutab meid, teisi, kõiki, halvemas valguses, teravamates toonides, minoorsetes nootides.

Olgugi et nali, avaldavad kõik sõnad meile mõju. Õppisin seda ühelt healt kõnelejalt, kelle huumor on täpselt vastupidine sellele, millega oleme hea nalja puhul harjunud. "Ta on peaaegu sama ilus kui mina", "Ma olen vastupandamatu" jne. kõlab väga elutervelt, kui on selge, et tegemist on huumoriga, ja samal ajal mõjub see psüühikale hästi.

Piir nalja ja tõe vahel on tegelikult väike. Igas naljas on terake tõtt, öeldakse, ja iroonia on relv, mis nõuab head tunnetust. Kellel piirid nii selged ei ole, võib kergesti n-ö kraavi vajuda ja nalja sisu võib hägustuda nii humoristi enda kui ka teiste jaoks.

Iroonia töötab hästi siis, kui algteadmine on tugevalt paigas. Teades kellegi tugevaid väärtusi, milles ei kahelda, võib neid muretult kangutada, nende pihta naljaga pori loopida, ja midagi ei juhtu. Kui eeldused ei ole aga nii üheselt mõistetavad, saab mäng otsa ja algab reaalsus.

Eesti Laulu puhul arvan, et iroonia artistide pihta oli valesti ajastatud ja seisis nõrgal pinnal. Artistid, kes on andnud endast maksimumi ja asuvad võistlustulle, kelle saatus on lahtine, on tegelikult väga enesekriitilised, mõned mõttes ebakindlad ja tõenäoliselt haavatavad. Parim, mida neile võib anda, on õlalepatsutus ja kangutava nalja talumine nõuab suurt pingutust.

Kurb huumor on eestlastel, aga mitte kõigil. Muidugi ma saan aru, mida alternatiivüritusena oli püütud taotleda ja kuidas usuti esinejate intelligentsusesse, eneseirooniasse, külma närvi. Siiski on kurb huumor igal juhul kurb ja Eesti Laulu puhul tilk tõrva meepotis. Laulud olid iseenesest toredad, kommentaarid jätsid aga valusa tunde.