Lugeja: Eesti arengu piduriks on puukettevõtlus
Kas teiegi olete täheldanud, et alati kui meedias tuleb juttu Eesti madalatest palkadest, ilmub üsna varsti mõni arvamusliider või majandusekspert, kes asub demoraliseerivalt mõnitama neid, kes julgevad avalikult rääkida Eesti majanduse reaalsusest ehk nõukogudeaegsest suhtumisest, viletsatest töötingimustest ja konkurentsivõimetutest töötasudest.
Kuidas tunda ära üht tüüpilist ja edukat Eesti puukettevõtet? See pole üldsegi mitte keeruline, kui jälgida mõneti terasemalt retoorikat, mida nende pressiesindajad aeg-ajalt tulevad alamatele meelde tuletama.
See kõlab tavaliselt umbes nii: "Meie ei maksa miinimumpalka, sest tegelikult on ettevõtte keskmine palk XX eurot suurem seadusega kehtestatud miinimumpalgast; meie väärtustame töötajat, sest pakume talle lisaks palgale ka sõbralikku kollektiivi; meie juures on palju arenguvõimalusi; pakume töötajatele spordisoodustusi; meie töötajad on õnnelikud; meid on tunnustatud aasta ettevõtja tiitliga," jne. Mida tähendab aga miinimumpalk?
Te kuulete tavaliselt kaht õigustavat definitsiooni, kus esiteks on tegemist töötaja seaduse alusel kaitsmisega ja teiseks turuhinnale vastava, konkurentsivõime lähedase töötasu maksmisega. Neid seisukohti kaitsevad ja levitavad reeglina poliitikud, ettevõtjad, arvamusliidrid nagu ka majanduseksperdid, kelledest paljud on kohati tundmatud või isehakanud. Samal ajal ei saa välistada, et nende seas leidub ka menetlustoimikuga tegelasi.
Siiski on olemas ka kolmas definitsioon miinimumpalga suhtes, mis lähtub loogilise mõtlemise koolkonnast. See on töötasu ja töötaja aja omavaheline suhe, kus tööandja väljendab omapoolset suhtumist teie poolt panustatud aega tema ettevõttesse. Piltlikult öeldes: kui palju hinnatakse teie aega ja sellest tulenevalt ka teie inimväärikust. Mõelgem selle üle, kui teile makstakse ettevõttes miinimumpalka, siis võiks ju teie tööandja sama hästi ka öelda, et "ma maksaksin teile veel vähem kui vaid seadus seda võimaldaks."
Üsna sageli kohtate te ka geniaalselt loogikaga vastuolus vastuargumente stiilis "Eesti edu võti on madalad palgad" ja etteheiteid, et palgatõus on tänast turusituatsiooni arvestades "ohtlik meie majanduse arengule".
Siinkohal jääb arusaamatuks, kas tööealiste töökäte massiline väljavool pole mitte samaväärne, kui mitte suurem oht rahvuslikule majandusele? Muidugi kuulete te ka sekundeerimas meie poliitintellektuaale, kes räuskavad, et Eesti inimesed pole veel "valmis" palkade tõusuks, sest nii Lätis kui Somaalias on veel madalamad palgad. Julgen väita, et kui meie ühiskond ei ole täna valmis töötingimuste ja töötasude paranemiseks, mis võimaldaksid ka inimväärset toimetulekut ja peataks väljarände, siis me ei ole mitte kunagi selleks valmis!
Selle asemel toimub tööandjate ja poliitikute tasandil põhjalik ja massiivne ajupesu, et jumala pärast status quo ei muutuks.
Täna on kümned tuhanded eestimaalased silmitsi olukorraga, kus nemad nii-öelda pööblina peavadki olema depressiivselt vaesed, sest vaid nii saavad meie vaesed uusrikkad veidigi edukamatena välja paista. Eesti neljast erakonnast koosnevad poliitmusketärid, on tänaseks suutnud meile kujundada korralikult toimiva marksistliku klassiühiskonna, kus käib pidev seisuste vastandamine ning tavakodaniku elu ei saagi paremaks muutuda, enne kui Viru ärikate valitsuse asemel hakkab tööle inimestekeskne valitsus.
On igati loogiline, et vähegi terve mõistusega inimesel puudub soov töötada ettevõttes, kus prevaleerib tööstusrevolutsiooni aegne arusaam ärist, et edu tagavad madalad palgad. Kui poleemika perverssus kõrvale jätta, siis on tegelikult päris huvitav vaadata, kaua puukettevõtete pidu veel kestab? Olen kindel, et hiljemalt viie aasta pärast on nii mõnelegi karmid õppetunnid kohale jõudnud koos arenenud maailma arusaamaga, et turumajandus kehtib ka tööjõuturul.
Kahetsusväärselt on poliitikud aidanud kaasa puukettevõtete arengule, kuna töölepinguseadus on kreenis tööandja poole. Samal ajal nullivad planeeritavad seadusemuudatused meie niigi hädiste ametiühingute töö pea täielikult.
Kui jutuks tuleb aga töövaidluskomisjon, siis seal tullakse kohati esile selliste kaitsekõnedega töövõtja vastu, et tekib vajadus uurida riigi asukohta gloobusel. Mul on hea meel tõdeda, et meie inimesed on aru saamas, et tööjõuna on nad tööturul piiratud ressurss. Üha sagenev puukettevõtjate hala tööjõupuuduse teemal näitab, et sellised firmad ei ole mõistnud, et nemadki on turul. Mitte keegi ei pea teile odavat tööjõudu kandikul kätte tooma. On kurb tõsiasi, et Eesti käitumiskultuur töövõtjaga on põhjapool olevatest riikidest maas mitme aastakümnega. See on ka üks peamisi põhjuseid, miks minnakse, sest seal on töötav inimene suure tähega, ka lihtsama töö tegija.
