Lugeja: ebatervislike maiustuste täiendavast maksustamisest saadud tulu tuleks suunata otse ja ainult hambaravisse

Kirjutama ajendas mind lugejakiri "Kui riik hooliks rahva tervisest, räägitaks magusamaksu asemel hambaravihüvitise taastamisest ja ravijärjekordade lühendamisest". Mõneti on pahasel lugejal ju õigus. Hambad on meie riigis valus teema. Mõnel on suus reha, mõnel hambad klaasis, mõni suisa ilma. Kes on süüdi? Riik? Haigekassa?

Hambaarstid ise on samuti nukrad – ega pilt, mis patsientide suudest vastu vaatab, just kena ole – aga mis sa ikka teed? Hurjutad ja lohutad, kõpitsed pisut paremaks, võtad suurema valu ära – rohkemaks hädalisel ju raha ei ole. Ja siis ta läheb, ega näita oma nägu uuesti enne, kui põsk paistes ja valu tõttu juba mitu ööd magamata.

Süüdi pole ei patsient ega ka arst. Ühel pole teenuse jaoks raha, aga teine ei saa ju ravivahendeid omast taskust kinni maksta ega tasuta tööd teha. Ravivahendid on tänapäeval kallid, aga õnneks ka head. Hambaarsti pole vaja enam karta – tehnika on arenenud, protseduur üsna valutu – käi või iga kuu, kui raha on.

Kindlasti on üks suur süüdlane maiustus, eriti selline värviline, krõbisev ja tundmatu koostisega. Poodi minnes hoian end teatud riiulitest kaugel. Mitte et mind ennast isutaks, aga lihtsalt ei jaksa neid jonnivaid põnne taluda – astu veel mõnele põrandal visklevale peale! Ja ega lapsed olegi süüdi – paberid on nii kirevad ja kutsuvad – kes ei tahaks?

Muidugi pole elus kõik mustvalge. Ka magusat on inimloomale vaja. Küsimus on vaid selles, et millist magusat.

Kui kogu see kunstlik saast täiendavalt maksustada, peita ülemistele riiulitele nagu sigaretid ning suunata saadud maksutulu otse ja ainult hambaravisse, siis oleks asjal nagu jumet.