Pärast ütles mees ise, et ta ei usu, et keegi suudaks ilma dopinguta sama palju võita. Just soov võita panebki sportlase dopingut kasutama. On see vale? Võiks öelda, et jah, kuna enamik sportlasi on ausad ning püüavad jõuda tippu oma oskuste toel.

Aga vaatame asja teise nurga alt. Miks kasutasid Armstrong ja paljud teised sportlased dopingut? Mitte seetõttu, et nad oleksid olnud liiga laisad, et end ise tippu treenida, vaid selleks, et garanteerida enda võit. Nende võitlusvaim oli nii tugev, et nad olid valmis võtma selle riski.

Spordi mõte on ju võita. Loomulikult tuleks seda teha ausal teel, kuid dopingut kasutavad sportlased teevad seda ennast tundes ja oma võimeid adekvaatselt hinnates – teades, et ilma lisaabita nad ei võida. Kui nende soov võita poleks nii suur, nagu see on, siis nad lihtsalt treeniksid edasi ja loodaksid heale õnnele. Paraku tunnevad nad, et tahavad ja väärivad võitu, kuid ilma keemilise abita seda saavutada ei suudaks.

Mõned nimetaksid seda argpükslikkuseks ja saamatuseks. Mina leian, et nad on meelestatud nagu kõik teisedki sportlased. Vahe on ainult selles, milliseid samme ollakse nõus võitmise nimel astuma.

Dopingu kasutamine pole kaugeltki samasugune nagu kihlveopettused. Dopingut kasutatakse isiklikel eesmärkidel, enda soorituse parandamiseks, kihla aga veetakse enda vastu. Sportlased, kes teenivad raha enda kaotuste pealt, ei hooli spordist ega tulemustest – nende jaoks on asi ainult rahas.

Reeglite rikkumine on alati vale, aga põhjused, miks seda tehakse, on olulised, isegi kui see karistust ei muuda. Petta selleks, et saada paremaks ja tugevamaks, pole sama, mis petta selleks, et kuskil põhjas lömitada ja raha lugeda. Meie kui spordifännid peaksime püüdma mõista dopingu kasutamise põhjuseid, mitte seda sportlastele ette heitma – terve maailm teeb seda juba niigi.