Läheneksin sooneutraalsuse üle arutellu teistsuguses võtmes, sestap ka uus teema.

Igapäevaelus, meedias, foorumites, filmides, raamatutes pole ma täheldanud sooneutraalsuse propagandat. Mida selle all üldse mõeldakse? Kas inimeste tahe omada õigust olla, tunda, käituda, tegutseda jne vastavalt oma loomusele, sõltumata soost, on vale? Jättes välja kõik ebanormaalsed tahtmised, asjad, mis kahjustavad suuremal või vähemal moel teisi, jääb ikkagi üle suur hulk erinevaid loomuomadusi, andeid/võimekusi, välimusi jne.
Kui inimene ei sunni end olema keegi teine, mis traditsiooniliselt on justkui üldsusele vastuvõetavam, on ta siis kohe sooneutraalne?

Traditsioonidel on nii positiivne kui ka negatiivne külg. Tähtis on ka areng. Kui traditsioonid üldse ei muutu, tekib stagnatsioon ja mingist arengust pole juttugi. Maailm pole kunagi valmis. Arenguga kaasneb ka süvenemine — järjest enamate detailide ja tasandite nägema hakkamine, analüüs.
Teemakohases kontekstis püsides, on nii palju üldinimlikku, mis pole otseselt sooga seotud. Raamid, mis kunagi olid vajalikud, oludele vastavad ja enamusele vastuvõetavad, pole seda enam.

Mis on need asjad, mida sooneutraalsust suurel hulgal kogevad inimesed näevad ja mis nende meelest ohustab inimkonna loomulikku arengut? Indiviidi tasemel on alati erandeid. Erandite põhjal üldistusi teha ei saa. Sooviks võimalikult konkreetset loetelu asjust, mis sooneutraalsust iseloomustavad. Millised tegevused, tegevusvaldkonnad, käitumisviisid jne muudavad naise või mehe sooneutraalseks? Kas võimekas ja tööle pühendunud naine, kel harmooniline suhe koduseid töid vabal tahtel tegeva mehega on sooneutraalsed? Mida ei tohiks naised/mehed teha, millised soovid endas peaksid nad maha suruma, sest need ohustavad üldrahvalikku soolist identiteeti?